Silt: arvustus

Milleks oma reisiga eputada?

Eelmisel nädalal käisin ma puhkamas Norra kauneimas rahvuspargis. Rondane rahvuspark, mis avati 1962.aastal ja laiendati 2003.aastal, on 960km2 laiune piirkond Hedmarki ja Opplandi maakonnas. Kõrgemad mäetipud ulatuvad siin 2000 meetrit merepinnast. “Sa vaata neid kaugeid kõrgeid tippe seal eemal,” ütlesin ma oma abikaasale kui me aina kõrgemate mägede vahel sõitsime. Kui me lõpuks kuus kilomeetrit mööda käänulist teed mööda mägesid ülespoole sõitsime, et jõuda oma ööbimiskohta, saime me ühel hetkel aru, et me olimegi jõudnud “ühe selle kaugeloleva mäe tippu”.

Milleks oma Norra reisiga nüüd eputada, mõtlete te ehk nüüd, sest kui suur on tõenäosus, et keegi just sel hetkel siin otsib ööbimiskohta Oslost vähemalt neljatunnise autosõidu kaugusel. Aga teate, ärge kunagi öelge kunagi. Võib-olla just talvepuhkust planeerides nuputate te, kuhu minna ja teile meenub see postitus ning ööbimissoovitus Høvringe Fjellstues. Lihtne on valida vanade heade klassikaliste suusakuurortite vahel, teadmata, et mitte kuigi kaugel peidab end mägedes tõeline pärl. Jätke see hotellinimi igaks juhuks meelde.

Norra looduse ilus ei kahtle vist keegi, mina olen oma elust varsti pea poole Norraga seotud olnud ning ka Rondanet varem külastanud, kuid ometigi võtsid mind vaated ahhetama. Selles on midagi müstilist. Kõrged lumega kaetud mäetipud, orgu kaduv päike, matkajaid argsi silmanurgast jälgivad lambad, hoolimata päikesepaistest puhuv vilu tuul ja paar soojakraadi üle nulli. Teil tekib vastupandamatu soov matkama minna. Kaugel paistev mäetipp ei tundu enam sugugi kõrge, vaid “siinsamas” ja nii lauge. Hiljem heidate te pilgu puude proportsioonidele ja saate aru, kui kauge see mäetipp siiski on. Kuna mu abikaasa oli linnainimesena unustanud kaasa võtta sooja jope, sest ta ei olnud mõelnud kui kõrgele mägedesse me tegelikult läheme ja millised on sealsed ilmastikuolud (kui Oslos oli samal hetkel 16 kraadi sooja, siis mägedes oli kõigest 5 kraadi, mis tundus kordi külmemana vilu tuule tõttu, leppisime me me lühikese jalutuskäiguga mööda “tavalist kõnniteed”.
Järgmisel hommikul ärgates olin mina hakkamist täis, pakkisin end kenasti riidesse ja kui oli aeg jalga tõmmata saapad, avastasin ma, et olin need maha unustanud. Nüüd oli minu abikaasa kord naerda. Kuid ma ei andnud alla. Olgugi, et väljas oli vaid 3,2 soojakraadi sikutasin ma varba otsa lapse põlvikud, jalga ainukeste jalanõudena kaasasolnud baleriina-tüüpi kingakesed ning asusin vapralt hommikusele jalutuskäigule kesest imekaunist loodust. Tõsi, selliste jalanõudega siiski kuigi kaugele ei jõua ning minu matk jäi vaid paarikilomeetriseks (varbad hakkasid külmast siniseks minema), kuid ka sellest lühikesest jalutuskäigust jääb kustumatu mälestus.

Keset kogu seda maalilist loodust asub ka imearmas Høvringe hotell. Selle hotelli ajalugu ulatub aastasse 1800, kui pererahvas farmipidamise kõrvalt ka turiste majutas, ajapikku muutus see aga üha enam turismikeskuseks ning 1935.aastast asubki siin hotell. Täna hoolitsevad hotellikülaliste eest perekonna kolmas ja neljas generatsioon – ema Marit ja poeg Tormod. Hotelli sisse astudes jääbki mulje, et olete kellelegi külla tulnud. Absoluutselt igal sammul on näha ajalooga vanu asju, uhkelt näitab majaperenaine Marit näiteks tooli, mille tema vanavanaisa on teinud. Eemal paistavad ehtnorralikud kapid, kummutid, lauad, nipsasjakesed, vaibad. Natukene jääb mulje, et olete sattunud muuseumi. Aga see ei ole selline halb tunne, asjad ei ole kaetud tolmuga või piiratud “mitte puutuda” siltidega.

Kaheinimese tuba on mõnusalt avar ning aknast avaneb vaade hingemattev. Minu arvates nii ehtnorraliku sisustusega kui veel saab. Puit, puit ja veelkord puit. Ma ei saa öelda, et ma väga sellise stiili ausataja oleksin, kuid ühes Norra mägihotellis ei kujutaks ma mitte midagi muud ette. Sobib sinna valatult ja tekitab koduse tunde.

Kindlasti tuleb ära proovida ka õhtusöök. Ka see oli nii ehtnorralik kui veel vähegi võimalik. Gratineeritud kartulid, tallefilee ja pruun kaste. Ma olen oma elu jooksul päris palju teinud nalja norralaste pruuni kastme armastuse üle, kuid see maitsekombinatsioon siin oli nii mõnusalt kodune, et ma julgesin olla ebaviisakas ning kraapisin saiatükiga kokku veel viimasedki taldrikule jäänud kastmejäätmed. Eelroaks täiuslikult roosa lõhe ning magustoiduks rikkalik šokolaadikook tegid kõhule pai. Samamoodi on selles hotellis imemaitsev ja väga rikkalik hommikusöök. Eriliselt armas oli mu meelest see, et kõik hotellikülalised said endale matkale minekuks kaasa pakkida lõunasöögi ning täita termosed kuuma kohvi või teega.

Tegu ei ole peene mitmetärnihotelliga, kuid nad ei püüagi seda olla. Hotell on kodune, mõnus ja hubane. Ja kas ma vaadet ning ümbrust juba mainisin. Kui te pole ka matkainimesed, siis sellises ümbruskonnas on romantika juba õhku kirjutatud;)

Loomulikult ei pea romantiliseks ajaveetmiseks sõitma Norrasse, mis esimese hooga ei pruugi ka kõige taskukohasem mõte olla. Eestis leidub samuti palju hea hinna ja kvaliteedisuhtega (romantilise õhustikuga) hotelle, mis mind aeg-ajalt ikka imestama panevad ning on väärt külastamist.

Nädalavahetus on lähenemas, miks mitte broneerida tuba Märjamaal asuvas Ruunawere Postimõisa hotellis. Ööbimine kahetoalises kamina ja saunadega sviidis kahele maksab hetkel 69 eurot. Paketi infot vaadake lähemalt siit: Ruunawere romantikapakett.

14. sept. 2015
Kuidas selle Laulasmaaga siis lood on?

Laulasmaa spaas olen ma käinud igal aastaajal – kõigil oma plussid ja miinused, ka kogemusi on mul sealt igasuguseid, nii positiivseid kui ka negatiivseid, ma olen jäänud teenindusega väga rahule, aga ma olen ka tahtnud väga nuriseda. Kui ma sel nädalal valisin hotelli, kuhu puhkama minna, olin ma mõneti kahe vahel. Kas Laulasmaa ikka on minu teetassike? Kuna hind oli soodne (“Kui hing ihkab enamat” pakett, majutusega kahele, maksis 58 eurot) siis otsustasin ma Laulasmaale uue võimaluse anda.
Eelnevast kogemusest teadsin ma, et rannaresidentsis ma ööbida ei soovi. Minu jaoks on seal toad liiga väikesed ja pimedad ning sobivad pigem inimestele, kes veedavad terve päeva rannas ning tulevad tuppa vaid magama. Mina tahtsin tuba merevaatega. Eelmisel aastal umbes samal ajal käisime me Laulasmaa spaas pulma-aastapäeva tähistamas ja mulle meeldis, et me saime oma toa rõdult nautida imelist merevaadet. Merevaates on midagi rahustavat ja hinge kosutavat.

Mõnus mererand ja imeline asukoht männimetsas on Laulasmaa kindel trump. Plussiks on ka see, et hotell asub linnast vaid lühikese autosõidu kaugusel, kuid juba Laulasmaa poole viivale metsateele keerates unustate te kõik argimured ning hakkate looduserütmis hingama, see on selline kummaline rahulolu, mis teid ühtäkki valdab. Kuigi oli imeline suvepäev, jõudsime me hotelli liiga hilja, et randa päevitama minna. Mina ise ei ole kõige suurem ujumisesõber, seega otsustasime me enne õhtusööki teha ühe pikema jalutuskäigu metsas. Ma mäletan, et kui kevadel käisin Wicca peakokal Angelica Udeküllil külas, soovitas ta seda teha. Nüüd ma mõistan, miks ja soovitan teil Laulasmaad külastades sama teha. Väikese korvikese võite ka kaasa haarata, sest metsa alt võib nii üht teist söödavat leida. Seentega ei ole ilmselt hotellis puhates suurt midagi teha, kuigi võiks ju proovida restorani kööki üllatada ja vaadata, mis nad selle peale kostavad, aga mõned marjad sobivad õhtusele piknikule mererannas kindlasti.
Võtke aeg maha. Kui ilm vähegi lubab, istuge õhtul mererannas ja nautige päikeseloojangut. Ma ei tea kui eetiline see on, aga meil oli ka vahuvein kaasas (oluline on pärast mitte taarat unustada kaasa võtta) ja kui teil on ümber võtta ka soe pleed, siis võiks sumedal augustikuu ööl lausa randa istuma jäädagi.

Laulasmaad külastades soovitan ma kindlasti õhtustada restoranis, Wicca menüü on suurepärane ning toit valmib kohalikust toorainest, muutub vastavalt hooajale ja pakub midagi kõigile. Kindlasti broneerige laud juba eelnevalt, sest vastasel juhul jääte te lihtsalt ukse taha. Nädalavahetuseti on restoranis ka elav muusika ning restoran on tõepoolest rahvast täis. Meie oleme varasemalt ka ukse taha jäänud ning pidanud leppima lobbybaaris einestamisega. Mitte et sealne toit oleks kehv, kuid on siiski lihtsam, mõeldud kiireks kehakinnitamiseks ning jääb kindlasti alla restorani enda menüüle.

Spaa oli meie viimasel külaskäigul nii ülerahvastatud, et me mahtusime vaid välibasseini ja ujumisbasseini. Seekord ei läinud meil tegelikult paremini. Spaas oli ka seekord väga palju rahvast. Teoreetiliselt peaks see ju olema hea märk, sest kui on palju rahvast, siis ilmselt on selleks ka mingi põhjus, minule aga liiga rahvarohked kohad ei meeldi ja seepärast lahkusime me spaast üsna kiiresti. Puuküttega saun, mida me ka eelmine kord tahtsime külastada, jäi seegi kord külastamata. Meil läks see lihtsalt meelest ja tuli meelde alles siis kui me parklast välja tagurdades seda puude vahel märkasime. Sellest oli küll tohutu kahju, sest puuküttega sauna ei saa tänapäeval enam liiga paljudes kohtades nautida.

Hommikusöök oli tasemel nagu see alati on olnud. Pannkoogid marjamoosiga viisid keele alla. Kohv oli samuti hea. Minu jaoks on kohv väga oluline, sest halb kohv võib hotellielamuse täitsa ära rikkuda. On küll pisiasi, kuid kas polegi nii, et pisiasjad moodustavad terviku?
Nagu ma mainisin siis broneerisin ma Laulasmaa paketi natuke kõheldes. Ma ei kõhelnud kordagi selles, et Laulasmaa kui koht on absoluutselt õige koht patareide laadimiseks, kuid eelnevad kogemused olid mu mõningase kõhkluse põhjuseks. Ma pean ausalt tunnistama, et kui meie pisike puhkus algas arusaamatusega hotelli vastuvõtus, kus administraator ei olnud ka kõige abivalmim, hakkasin ma kahetsema, et Laulasmaa kasuks otsustasin, kuid õnneks jäi see ainsaks (ma spaa rahvarohkuse jätan välja, sest see on puhtalt maitseasi, kas teile meeldib melu või mitte) miinuseks. Hommikul saime me kingituseks kaasa karbikese trühvleid, ma ei tea, kas see antakse kaasa kõigile külalistele või saime me selle vabanduseks natuke kohmaka alguse eest.
Mis ma siis nüüd ütlen, et kuidas selle Laulasmaaga siis lood on? Et olla üdini aus, siis iga kord leian ma midagi, mille kallal nuriseda, mida võiks paremaks teha või muuta, kuid kas fakt, et ma olen selles spaas puhkamas käinud viis korda üsna lühikese aja jooksul, ei räägi mitte enda eest. Ilmselgelt on Laulasmaas olemas see miski, mis mind sinna tagasi tõmbab. Ka siis kui ma ei ole iga kord 100% rahule jäänud.

Hotelliveebis pakutavate Laulasmaa pakettidega saate tutvuda SIIN.

17. aug. 2015
Milline on siis Lõuna-Eesti kõige peresõbralikum hotell?

Veebruarist alates oleme me püüdnud välja selgitada Lõuna-Eesti kõige peresõbralikumat hotelli. Milline hotell saab endale selle toreda tiitli? Mille põhjal? Kas see võiks olla Pühajärve Spa ja Puhkekeskus , mis sai ka kõige rohkem hääli küsitlusele vastajatelt (25%)? Või hoopis Hotell Pesa Põlvas?

Seda projekti alustades olin ma kindel, et ei ole midagi lihtsamat kui külastada hotelle, anda neile punktid ja panna kokku paremusjärjestus. Nüüd pean ma aga tunnistama, et see on üks raskemaid ülesandeid, mis mul olnud on. Igal hotellil olid olemas oma tugevad ja nõrgad küljed. Kuna mina testisin hotelle beebiga, siis otsustasin lapsesõbralikkuse üle siiski rohkem mina, aga mulle tundus, et ka mu tütar jäi igas hotellis rahule. Igatahes magas ta igal pool tunduvalt paremini kui kodus. Ei tea, kas sellest võiks teha järelduse, et talle meeldib reisida?
Aga asume siis asja juurde.
Ma ütlen teile ausalt, et ma keeldun paremusjärjestust kirja panemast, see ei oleks sugugi aus, sest maitsed ja ootused ning huvid on erinevad, küll aga ütlen ma, milline on minu subjektiivne arvamus. Esimesena sai külastatud hotell Londonit Tartus (arvustust loe siit: London. Mitte ainult Inglismaal.). Ma olin väga meeldivalt üllatunud, sest kui ma nüüd päris aus olen, siis hotell London ei seostu mul kohe hotelliga, mille ma valiksin perepuhkuseks. See ei ole tegelikult jällegi aus, sest perepaketi hinnas on AHHAA teaduskeskuse või AURA veekeskuse piletid, mistõttu ei saa öelda, et lastega peredel ei oleks selles hotellis midagi teha. Meie küll loobusime teadusekeskuse ja veekeskuse külastusest, kuid see ei tähenda, et meil igav oleks olnud. Esiteks asub hotell Tartu vanalinnas ja kõik vaatamisväärsused on käe-jala juures. Tartu on ju imeilus linn, väärt külastamist. Teiseks tehti meie viibimine hotellis nii mugavaks, et me tundsime end nii teretulnud kui veel vähegi võimalik. Ja just teeninduse tõttu ütlengi ma, et minu jaoks oli selle projekti kõige peresõbralikum hotell just London.

GMP Clubhotelli eeliseks teiste hotellide ees on võrratu asukoht (arvustust võite lugeda siit: GMP Clubhotel eelis). Väga suureks plussiks oli minu jaoks see, et hotelli juhataja on siin hotellis 24/7 olemas ja võtab kõiki külalisi vastu nagu läheks talle isiklikult külla. Selline personaalne lähenemine muudab hotellikogemuse nii mõnusaks, et te unustate, et ööbite hotellis. Kui me nüüd uuesti peaksime perepuhkuseks hotelli valima, siis minu eelistus oleks kindlasti GMP Clubhotel. Põhjus? Nad pakuvad vajadusel ka lapsehoidjateenust.

Hotell Pesa ei jää mul samuti uuesti külastamata (arvustust võite lugeda siit: Postitee ja Grand Morna City Plaza) Hotelli sisenedes tegin ma oma peas küll sarkastilisi märkusi stiilis “teretulemast aastasse üheksakümmend”, kuid üsna pea hakkas mul selle pärast piinlik. Hotelli peretoad olid ruumikad, koridoris asus lastenurk, kui veel ka mängunurga mänguasjade valikut saaks natuke paremaks. Ja Põlvamaal juba lastega igav ei hakka. Postitee, Maantemuuseum, Taevakoda. Tegevust jagub kõigile ja igas vanuses.

Ma mõistan, miks lastega hotellikülastajad Pühajärve Spa ja Puhkekeskust kiidavad (arvustust loe siit: Kaks suurt, üks keskmine ja kaks väikest). Asukoht on loomulikult üks asi, kellele ei meeldiks Otepää? Kuid olulisem on ilmselt juba see, et kui üldjuhul kipuvad peretoad mahutama nö klassikalise peremudeli (2 täiskasvanut + 2 last), siis Pühajärvel on mõeldud ka suurematele peredele.

Bernhard Spa Hotel Otepääl rõõmustab külastajaid Veeilma puhkeala ja basseinidega, kõige rohkem lõbu pakuvad aga aktiivsed tegevused. Tugevusena saab välja tuua ka restorani. Kas ei vasta tõele, et kui juba lapsele toit maitseb, siis saab kindel olla, et tegu oli imemaitsva roaga? (arvustust loe siit: Bernhard Spaa arvustus numbrites).

Tartus asuv Raadimõisa pakub rahulikku puhkust (arvustust võite lugeda siit: Linnas, kuid siiski linnast väljas). Loomulikult kuuluvad perepakettide hinna sisse AHAA, AURA või Jääajakeskuse perepiletid, kuid kõige mõnusam selle hotelli juures on see, et olgugi et asute Tartu linnas (ja kesklinnast vaid väikese jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel), siis te tunnete end nagu maal. Ärge Raadipargi külastust unustage!

Kui ma inimestelt küsisin, millist hotelli nemad lastega puhates eelistavad, siis väga palju sain ma vastuseks Kubija Loodusspaa. See ei pane mind imestama, sest Kubija on ka minu enda üks lemmikuid. Lastega seal samuti igav ei hakka (http://www.kubija.ee/et/voru-ja-haanja-info/lastega-louna-eestis). Arvustust Kubija kohta saate lugeda augustikuu lõpus. Samuti ka arvustust StarEst hotelli kohta Tartus Annelinnas. Endise annelinlasena ootan ma väga selle hotelli külastust, see tuleb justkui väike tagasivaade lapsepõlve.
Ma loodan, et te ei ole pettunud, et hotellid ei ole pandud paremusjärjestusse, kuid tõepoolest seda oli pea võimatu teha, sest mulle tundub, et lastega puhates koheldakse külastajaid igas Eestimaa ööbimispaigas nagu kuninga kasse. Loomulikult saab igas hotellis välja tuua ka miinused, kuid minu arvates ei ole see antud kontekstis oluline. Pigem peaksime me rõõmustama, et Eesti hotellide tase nii tugev on ning lastega külalised on igal pool teretulnud.
Kõigi Hotelliveebis pakutavate perepakettidega saate tutvuda siin: http://www.hotelliveeb.ee/et/pakettide-nimekiri/koik-sihtkohad/perepaketid
PS: Mulle endale meeldivad nii väga erinevad edetabelid ja kuna ma seekord edetabeli koostamisel läbi kukkusin, siis sügisel on üks edetabel siiski valmimas. Milline täpsemalt, sellest juba üsna varsti. Hoidke blogil pilk peal!

5. aug. 2015
Linnas, kuid siiski linnast väljas

Linnakärast eemal
Üheks perega puhkajate lemmikhotelliks on Tartus kindlasti Raadimõisa hotell. Hotell asub küll justkui linnas, kuid samas mõnusalt vaikses piirkonnas, linnaservas, eemal linnakärast. Raadimõisa Hotell pakub rahulikku puhkust. Lastega puhkusel viibides on plussiks kindlasti piiritletud suure õueala, kus lastel on võimalik mängida. Jalgrattaga sõitmiseks on olemas ideaalsed kergliiklusteed nii linna kui linnast välja.

Raadimõisa Hotelli ehitust alustati 2005.a. oktoobris ning hoone sai valmis 2006.a. augustis. Raadimõisa Hotell on ehitatud modernses stiilis ning 40-numbritoaline hotell pakub kohti kuni 78-le inimesele. Kõikides tubades on olemas katusega rõdu. Samuti on Raadimõisa Hotellis kaks peretuba, mis on ühendatud uksega. Hotellis asub ka saun, kuhu saab tellida ettetellimisel toitlustust.
Hotelli vastas asub imeilus Raadi järv ning Raadi Mõisapark, mis on avatud hommikutundidest hilisõhtuni. Suvekuudel toimuvad pargis erinevad üritused ning avatud on ka erinevad näitused. Näituse perepilet maksab kõigest viis eurot ja kuna see asub vaid kiviviske kaugusel hotellist, siis oleks patt sealt mitte läbi astuda. Varsti on valmimas on ka Eesti Rahva Muuseumi uus hoone, mis on plaanis avada külastajatele 2016. aasta lõpus.
Toad ja pakkumised
Raadimõisa Hotell pakub perepakette mõeldes pere pisemate peale. Selleks on koostöö AHHAA keskusega ja Aura Keskusega, mis asuvad 10-minutilise autosõidu kaugusel. Samuti on võimalik osta Mänguasjamuuseumi paketti, mis viib täiskasvanud tagasi lapsepõlve ning pakub lastele palju uut ja põnevat vaatamist. Loodusehuvilistele pakub Raadimõisa Hotell paketti, mis sisaldab Jääaja Keskuse külastust. Hotellis on lastel võimalik ka joonistada ning suurematel mängida legodega.
Hotelli peretoad on ruumikad, ühes toas on üks lai voodi ja teises toas on kaks eraldi voodit. Mõlemas toad on televiisor, eraldi vannitoad ning pakettide ostul on lapsi ees ootamas magus üllatus.
Restoranis on arvestatud ka pere pisematega. Olemas on lastetoolid, menüüde koostamisel arvestab toitlustusjuht Maia Mälk ka laste soovidega, lastele on võimalik tellida nii erinevaid mahlajooke, snäkke kui ka pearoogasid. Restorani saab paigaldada ka laste mängunurga.

Raadimõisa perepakettide hinnad algavad 105 eurost. Lähemalt saate Hotelliveebis pakkumistega tutvuda SIIN. Meie soovitame võtta aeg maha, leida endas lapsemeelsus ja külastada perega Tartu Mänguasjamuuseumi

9. juuni 2015
Kaks suurt, üks keskmine ja kaks väikest Pühajärvel

Kas perepaketid on mõeldud vaid kahele täiskasvanule ja kahele lapsele?
Laste tungival nõudmisel (kõik teised sõbrad on ju spa-s käinud, ainult nemad ei ole), otsustasime ka meie veeta ühe nädalavahetuse perega spa-s. Koha leidmine oli natuke keerukas, sest oleme ebatraditsiooniline pere ja ei vasta peremudelile 2+2. Oleme hoopis tehe 2+3 ehk kaks täiskasvanud ja kolm täiesti erinevas vanuses last.
Õnneks leidsime sõbra soovitusel Pühajärve Spa ja Puhkekeskust. Esimeseks katsetuseks tundus Hotelliveebi perepakett täitsa põnev olevat. Kuigi pean tunnistama, et ma ei kujutanud hästi ette, et mida teeb 3-aastane soolakambris või bowlingus? Ja kas tõesti saab üks pakett pakkuda midagi nii täiskasvanuile, 15-aastasele, 10-aastasele ja 3-aastasele? Broneerisime mehega endale lisaks ka hoolitsused. Teismelisele neiule ei osanud esimese hooga midagi valida, aga õnneks olid sealsed töötajad abiks ja talle sai kirja põnev laavakivi massaaž.
Vastuvõtt oli meeldiv ja sõbralik. Kerge ärevusega suundusime toa poole. Ma olin veendunud, et nüüd läheb ikkagi nii, et üks lastest, kes klassikalisse tehtesse ei mahu, saab koha kuskil lisavoodil või hoopis meie kaisus. Aga teate, see oli esimene positiivne üllatus, tuba, vabandust, toad olid suured ja ilusad. Lapsed said lausa voodeid valida, sest ühes toas oli lahtikäiv diivan ja teises toas voodi, kust alt sai veel teise voodi välja tõmmata. No ja värv oli meie keskmise arvates parim, ta nimelt on rohelise austaja. Perega võõras kohas ööbides mängib minu arvates koht väga suurt rolli. Siinses kohas oli palju ruumi mängimiseks, telekast sai multikaid vaadata, ka padjasõda sai edukalt maha pidada. Seega minu kiitus!

Lapsed jäidki tuba nautima, meie mehega ja suurema piigaga käisime hoolitsusi nautimas. Kõik tunnistasid, et jäid väga rahule. Meest olevat vaid imelikult vaadatud, et kas tõesti tema ongi Heily (hoolitsuste broneering läks minu nimele), aga sai oma massaaži siiski kätte. No ja edasi ootas meid ees see soolakamber… Leppisime mehega kokku, et kui pisipoeg enam ikka ei suuda seal olla, siis on tema see, kes lapsega välja läheb ja meie ülejäänud jääme nautima.
Kambrisse minnes tuli panna selga kitlid, et ennast ära ei määriks. 3-aastase suurust muidugi polnud, nii et tema oli oma riietega. Meil olid küll talle õnneks dressid selga pandud, aga seda oleks võinud tegelikult ette teada, sest kambrist väljudes oli ta üleni soolane. Minu hirm, et tal seal midagi teha pole, kadus kohe, sest käima pandi multikas ja pool tundi “Lammas Shaun’i” vaadata oli lapse arvates täitsa mõnus. Pärast nägin, et eesruumis olid olemas ka liivakasti mänguasjad, nii et ilmselt oleks võinud ta ka soolaga mängida, aga meie saime ka niisama hakkama. Teismeline surus varbad ka mõnusalt soola, kuni äkki… hakkas valus. Ega ju selle peale ei tulnud, et villidesse sattudes võib natuke (päris palju) valus olla.
Tilgake tõrva
Kuna soovisime kõik paketis sisalduva esimesel päeval ära teha, siis järgmisena läksime kohe ujuma. Teate, seal kogesime ainukest ebameeldivat hetke… Nimelt me ei lugenud reegleid seinal korralikult läbi ja suurel piigal olid juuksed lahti, aga reeglite järgi pidid kinni oleme. Ma üldse ei eita, et see oli meie viga, aga see, kuidas meile seda ujulas olev töötaja käratas, oli lausa uskumatu. Tundsin ennast kui esimese klassi laps, kes on midagi pööraselt valesti teinud. Teismeline läks muidugi täitsa pöördesse, et kust ta siin basseinis nüüd selle patsikummi võtab. Eks ma sidusin ta juuksed kuidagi ujumisriiete paeltega kinni, aga selline mõru maik jäi sellest kõigest suhu, et oleks ju võinud viisakalt öelda… Kui me pärast riietusruumis selle üle arutlesime, siis sekkus ka kõrval olev daam. Nimelt oli tema uurinud, et kust saada kapi võtit (otse hotellist tulles, ei läbinud me infolauda, kust võtmeid sai) ja seepeale korraliku peatäie sõimata saanud. Jõudsime ühiselt järeldusele, et ju siis oli inimesel väga paha päev ja oli vaja see kellegi peale välja elada.

Ujuda oli aga vahva, lapsed hullasid mõnuga (kuigi hirm oli ka, et äkki tuleb kuri tädi ja keelab naermise ja müramise ära). Lapsed oleksid isegi veel tahtnud, aga aeg oli edasi liikuda. Meid ootas riiete vahetamine ja bowling.
Väikemees hakkas vaikselt väsima ja ega me ette kujutanud, kuidas see bowlingumäng möödub, tal ju pole seal midagi teha. Aga see oli vale arvamus, väiksematele sai rajal piirded ette panna, nii et pall renni ei veereks. Väga lahe oli, väikemehe aeglane palli lükkamise tehnika oli täitsa tulemuslik ja ütleme nii, et viimaseks ta ei jäänud. Kahju ainult, et tund nii kiirelt möödus, oleks veel tahtnud. Järgmistel oli aga juba aeg broneeritud, nii et kahjuks kauemaks ei saanud jääda. Järgmiseks korraks endale teadmiseks, et tasuks võtta lisaaega.
Kui te arvate, et me nüüd magama läksime, siis ei, enne puhkama minekut läksime veel pubisse sööma. Sealsed pelmeenid, praetud leivad ja caesari salat kadusid meie kõhtu imekiirelt. Tüdrukud muidugi ei saanud aru sealsest elavast muusikast, nende jaoks oli see väga kummaline. Meie mehega aga laulsime äratundmisrõõmuga kaasa ja noogutasime omaette, et ja-jaa, kui meie veel noored olime. 😉
Öösel magas terve pere sügavat und, pisipoiss oleks tegelikult vist juba pubis uinunud, sest oli niiiiiii väsinud. Hommikul plaanisime küll veel ujuma minna, aga puhkus oli liiga kurnav olnud. Peale imelise valikuga (ja kohaliku toorainega) hommikusööki otsustasime hakata kodu poole liikuma. Teate, kui me kell 10 lahkusime, jäi 3-aastane autos kohe magama ja ärkas uuesti alles kell kolm. Vot nii väsitav puhkus oli!
Pühajärve spaa plussid
Miks ma soovitaks Pühajärve spa-d ka teistele? Kolmel põhjusel. Esiteks, seal on tegevust igas vanuses lastele (nägin ka mängutuba, kuid sinna me lihtsalt ei jõudnud) ja seal on see täiesti normaalne, et sa oled puhkamas koos lastega; teiseks on seal mõnusalt vaikne ja rahulik, aeg kulgeb kuidagi omasoodu; ning kolmandaks on tegemist justkui väikese omaette linnaga, kus on erinevad tegevused ühes hoones koos (ka restorani me ei jõudnud). Minge ja proovige järele, mina plaanin kindlasti kunagi veel tagasi minna!
Kõikide Hotelliveebis üleval olevate Pühajärve Spa ja Puhkekeskuse pakettidega saate tutvuda siin.

25. apr. 2015
Postitee ja Morna City Grand Plaza

Veebruari lõpust alates oleme me püüdnud välja selgitada Lõuna-Eesti kõige peresõbralikumat hotelli. Seekord jõudsime otsapidi Põlvamaale, kus meie ööbimiskohaks sai hotell Pesa. Ma ei saa sinna mitte midagi parata, aga ilma, et ma oleks seda hotelli näinud kangastus mulle kohe silme ette “Õnne 13” tuntud Morna City Grand Plaza. Kui me kohale jõudsime, siis ma pean tunnistama, et hotell vastas sellele kujutluspildile.
Aga alustame algusest.
Kulgemine Eesti kõige kaunimat asfaltteed pidi Maantemuuseumini

Vana Tartu-Võru maanteed ehk ajaloolist Postiteed on hinnatud Eesti kõige kaunimaks asfaltteeks. Sajandeid samadel radadel loogelnud teejoont palistavad kenad loodusvaated ja matkarajad; rikkalikust ajaloost pajatavad teetähised, kõrtsiasemed ja vanad sillad. Elavat ajalugu esitlevad siinsed muuseumid, sobiva peatuspaiga leiab nii väiksema seltskonnaga puhkaja kui ka suurema kokkutuleku korraldaja. Lahedaid, õpetlikke ja põnevaid tegevusi jagub nii maa peale kui pilvede alla. Ka ehedate maitseelamuste palett on Postiteel kirev – seda küll eelkõige suveperioodil. (www.postitee.ee)

Olgugi et suveperioodini on veel natuke aega, otsustasime me oma Põlvamaa puhkust alustada just Postiteelt. Ma julgen öelda, et seda kanti külastades peaks Postitee lausa kohustuslik olema. See on elamus omaette. Käänuline teekond mööda ajalugu. Täiesti teine maailm. Ärge ehmuge ära sellest, et Maanteemuuseumini näitab silt Postitee algusest 22 km. Te naudite iga minutit ja iga kilomeetrit sellest teekonnast. Ja naudite ka teekonda tagasi. Postiteed ei anna sõnadesse panna. Soovitan soojalt tutvuda ka selle ajalooga. Kui tegu on perepuhkusega, kus kaasas ka suuremad lapsed kui pooleteise-aastane, siis on see just see koht, kus lastele põnevalt saab tutvustada ka ajalugu.

Maanteemuuseum väärib aga kohe eraldi aplausi. Isegi praegu, aprillis ehk veel madalhooajal oli seal nii huvitav jalutada, ma kujutan ette, et suvel on sealt lastega võimatu ära tulla. On rõõm tõdeda, et Eestis on nii palju ettevõtlikke inimesi, kes sellised asjad käigus hoiavad, ja seda pealinnast eemal. Ärge jätke Maanteemuuseumi külastamata.

Kuigi meie väikese puhkuse ajal oli väga ilus ilm ja teoorias oli meil plaanis külastada ka Taevaskoda, siis selle jätsime me seekord siiski vahele. Mitte et seal midagi teha ei oleks, on ja alati, isegi kui te olete seal sada korda käinud, lummab Taevaskoja loodus teid, kuid väikse lapsega tuleb arvestada sellega, et mingil hetkel saab tal lihtsalt energia otsa. Ta ei jaksa rohkem. Nii pöördusimegi me peale niigi põnevaid seiklusi hotelli poole.

Ahjaa, Postiteel sõidate te läbi ka Ihamaru külast, kus Pizza Olive’s pakutakse oivalist pitsat. See on killuke ehedat Itaaliat keset Põlvamaa metsi.

Meie puhkusest võite juurde lugeda ka siit: http://diipkunstiinimene.blogspot.com/2015/04/koige-ilusam-tee.html

Morna City Grand Plaza
Ma ei ole Põlvas väga palju käinud, seepärast arvasin ma esimese hooga, et olen eksinud kui siltide järgi elumajade piirkonda sattusin. Millegi pärast arvasin ma, et hotell Pesa asub kesklinnas. Hiljem muidugi selgus, et asuski (vist), aga esimese hooga arvasin ma, et olen sattunud Põlva äärelinna.
Hotelli sisenedes tahtsin ma korraks hüüatada: “Tere tulemast üheksakümnendad”, sest just seda ajajärku hotell mulle esmapilgul meenutas. Edasi tuli jälle silme ette Morna City Grand Plaza. Kottide ja lapsega vana elumaja koridoris trepist üles ronides, laisk ja mugav inimene ootab ju igal pool lifti olemasolu, kujutasin ma ette, kuidas ma sarkastiliselt arvustust kirjutan. Ka tuppa jõudes püsis see tunne. Laps oli koridorist avastanud tillukese laste mängunurga ja ta jooksis kohemaid selle suunas, mina jäin tema kõrvale koridoripõrandale istuma ja tegin oma peas sarkastilisi märkmeid.
Te ootate minult ilmselt nüüd hävitavat hinnangut “Pesa” hotellile. Sissejuhatusest hoolimata pean ma teile pettumuse valmistama, ma jäin väga rahule. Olgu, alustame lõpust ja ma ütlen ausalt, et hotellis on asju, mida kritiseerida, kuid on ka palju positiivset, millele keskenduda. See on meie enda valik, kuidas me otsustame mõelda. Mina valisin positiivse mõtlemise.
Nagu ma ütlesin asub hotell vanas elumajas, seega ka hotelli peretuba meenutab tavalist kahetoalist korterit. Mulle tuli nostalgia peale kui ma nägin nahkvoodriga tepitud ust. Millegi pärast tekitas see mõnusa äratundmisrõõmu. Mulle tulid silme ette vanatädi küpsetatud lihapirukad. Kõik mõjus kuidagi kodusena. Nostalgilisena. Meenutas aega, mil ma elasin Tartus Annelinnas ja see tore aeg mu lapsepõlves. Kuna hotellituba on nagu korter, siis ma oleksin tahtnud, et seal oleks olemas olnud mõned kodused detailid. Neutraalsete valgete rätikute asemel vannitoas oleksin ma tahtnud leida triibulisi ja lillelisi rätikuid – just nagu vanasti. Teate ju küll, milliseid ma silmas pean. Ma oleks tahtnud laual näha lilli. Diivanil sinna “kogemata” unustatud kaisukaru, mõnd lohakalt sinna asetatud patja. Kappi avades oleks ma oodanud punase-valge täpilist serviisi. Pisiasjad. Tuba muidu näeb välja täpselt selline nagu hotelli kodulehel, ainuke erinevus neis pisiasjades, mis loovad hubase tunde. Ma soovitan need päriselt ka tuppa lisada.

Restoran, kus au sees kohalik tooraine
Eelarvamused on ühed koledad asjad ja nii eeldasin ma, et küllap sellises väikelinna hotellis kasutatakse toiduvalmistamiseks poolfabrikaate. Mul on oma eelarvamuse pärast häbi. Tegelikult kasutab “Pesa” hotelli restoran kohalikku toorainet, kui mulle õigesti meelde jäi, siis mitte kaugemalt kui 40 km raadiuses. Selline suhtumine avaldas muljet. Kusjuures hommikusöögilaual oli tõepoolest kirjas, kust tulid sink, munad, sai-leib, piim, juurviljad ja muu. Suurepärane suhtumine, ma olin nii positiivselt üllatunud, et unustasin täielikult need mõned etteheited, mis mul restoranile olid. Sisekujunduslikult. Samas, kes ütleb, et minu maitse on kõige parem ja ainuõige? Niisiis ei oleks mul tegelikult üldse õigust norida, aga esimese hooga ikka oleks natukene tahtnud.

Ära ei tohi ka unustada, et hotellide külastuste eesmärk on testida hotellide lastesõbralikkust. Plusspunktid kindlasti personalile. Lapsel lubati restorani tuua muidu fuajees olev kiikhobune, talle anti pliiatsid ja paberid ja teenindajad tegid kõik endast oleneva, et ka väike päkapikk end restoranis hästi tunneks.
Töötajad olid selles hotellis üldse väga meeldivad, sellised kodused ja omad. Administraator meenutas mulle “Õnne 13” Almat, heas mõttes, sellist toredat ja jutukat naisterahvast, kes sind on igal moel nõus aitama. Peaasi, et sa end hotellis hästi tunneks. Ja kui pikemalt lobisema jääda, siis ma usun, et lobiseks mõne kohaliku saladuse ka välja. Äärmiselt sümpaatne naisterahvas.
Plussid ja miinused – mis jäi kokkuvõttes peale?
Hotelli miinuseks on see, et ta on natuke kulunud ja vajaks värskendust. Ma ei pea silmas üldse midagi suurt, vaid just pisiasju (ülal mainitud lilled ja padjad), mis muudaks üldmuljet palju vähem üheksakümnendateks. Aga mu meelest on see ehe näide sellest, kuidas väikeste linnade hotellid peavad hakkama saama ja saavadki. Kuid mis saab neist siis kui hotellide käibemaks tõstetakse 25%?
Miinuseks oli ka see, et toas polnud veekeetjat. Peretoas peaks see olemas olema.
Minult ei uuritud, kas soovin lapsevoodit.
Plussidena tõstan ma esile restorani ja kohaliku tooraine kasutamise, töötajate ääretult sümpaatse suhtumise ja sõbralikkuse.
Mina ise ei ole avalike ujulate fänn, kuid otse hotellist pääseb kõrvalasuvasse ujulasse.
2008 aastast on hotellil rahvusvaheline keskonnamärgis Roheline Võti. Võtmesõnadeks “keskkonnasõbralikkus” ja “rohelisem elu”.
Peretoad asuvad maja otstes, kus on rahulikum.
Mänguasjanurk koridoris oli meeldiv üllatus. Kuigi ka siin ootaks natuke värskendust.
Hinna ja kvaliteedisuhe on väga kenasti paigas. Soovitan teil hetkel ära kasutada nende eripakkumist Hotelliveebis üleval olevat Pesa hotelli paketti “Puhkus perele Lõuna-Eestis kaks ööd peretoas ühe hinnaga“. Võtke üks nädalavahetus ja minge avastage Põlvamaad. Uskuge, et ei kahetse. Ka sõit Tallinnast ei ole sugugi nii pikk nagu algul tundub.
Kuigi hotell “Pesa” ehk ei oleks mu esimene eelistus perepuhkuseks, aga kuna see asub Põlvamaal ja mul on kindlasti plaanis siia uuesti uitama tulla üheks suviseks nädalavahetuseks, siis täiesti kindlalt julgen ma öelda, et ma ööbin just selles hotellis. Pesas. Ma sain aru, miks hotellil selline nimi on.
Lastesõbralikkuse eest igal juhul hotellile hindeks “5”.

24. apr. 2015
London. Mitte ainult Inglismaal

Mille järgi valida perepuhkuseks hotelli?
Kui te hakkate perepuhkuseks hotelli valima, siis suure tõenäosusega otsustate te mõne spaa kasuks. Et lastel oleks mõnus basseinis mulistada ja et tegevusi jätkuks. Mida teha siis kui linnas ei ole uhke veekeskusega hotelli? Või kui spaa siiski ei ole teie esimene eelistus? Näiteks Tartus. Perepuhkus ei jää ju sellepärast ära. Eriti Tartus, kus hotellidel on väga hea ära kasutada Aura veekeskuse, AHHAA teaduskeskuse, Mänguasjamuuseumi, Jääaja Keskuse, Elistvere loomapargi olemasolu, et oma hotell muuta peresõbralikuks. Ja just nii täpselt nad teevadki. Seega tegevuste taha Tartus perepuhkuse jaoks hotelli leidmine ei jää.
Meie valisime Tartus pakutavatest välja hotell Londoni perepaketi. Valik sai tehtud asukoha järgi – hotell asub Tartu vanalinnas. Raekoja plats, Ülikool ja Toomemägi ning ka söögikohad on kohe käe-jala juures, nii et ilusa ilma puhul on lausa lust teha linnas väike jalutuskäik Toomemäele ning pärast leida einestamiseks just oma maitsele sobiv söögikoht. Muidugi ei saa etteruttavalt mainimata jätta ka hotell Londoni oma restorani Polpo, mis ka teist aastat järjest Eesti viiekümne parima restorani hulka kuulub.
AHAA teaduskeskuse ja Aura veekeskuse perepiletitest me loobusime, sest 1,4-aastase lapsega sõltub selliste kohtade külastamine tema tujust, mida on raske ette ennustada. Selle asemele pakuti meile võimalust Maitsev Tartu raames katsetada Polpo restorani erimenüüd.

Killuke luksust argipäeva
Teadlikult valisime me suurema toa, sest väikese lapsega kitsukeses hotellitoas ei ole kõige lihtsam olla ja puhkus võib kiiresti rikutud saada. Pealegi oli pidupäev – ikkagi vabariigi aastapäev – ja me soovisime lõõgastuda, juua rahus ja vaikuses klaasikese veini kui laps on magama läinud ja vaadata presidendi vastuvõtu ülekannet. Kuna meil oli võimalus sviit valida, siis seda me ka tegime. Meile tuli suure üllatusena sviidi suurus – 67m2 puhast luksust kesest Tartu vanalinna. Sellist asja ei luba endale iga päev, kuid aegajalt on hea tunda end kui kuninga kass.
Elutuba oli tagasihoidlik, aga stiilne, äärmiselt maitsekalt sisustatud. Mahedad toonid ja mugav mööbel. Olemas oli väike kontorinurgake ja suur söögilaud. Minibaar loomulikult ka. Seda, et lapsel igav võiks hakata, ei pidanud me kartma. Temal oli turnimist ja avastamist küllaga. Vaade Rüütli tänavale paelus teda pikaks ajaks ja uskuge 1,4-aastase lapse puhul on veerand tundi pikk aeg.

Ma saan aru, et mööbel ei olnud selles toas lapsesõbralik tahtlikult, kuid ma tänan hotelli sisekujundajat ümarate nurkatega diivanite ja toolide ning madala laua eest. Meie laps on sellises vanuses, kus ta peab igal pool turnima ja elu on tunduvalt lihtsam kui ei ole “vale” kõrgusega toole ja laudu, kust maha prantsatada. Tuba oli turvaline ja me ei pidanud kogu aeg lapsel järel jooksma, nii et saime isegi “Mandariinid” rahulikult ära vaadata.
Kui nüüd natuke naljatleda, siis tundus, et meie tütar leidis, et sviidis ei ole sobilik ilma kingadeta olla ja nõudis meilt kogu aeg, et talle kingad jalga paneksime. Sama nõudis ta meiltki, kuid andis siis lõpuks alla, sest vaatas, et täiskasvanud ei saa niikuinii millestki aru. Vaatas meile justkui etteheitvalt otsa, et miks tema ainus on, kes meie peres heade kommetega on.

Magamistuba kui lõbustuspark
Magamistoast leidsime me eest voodi, mis tõesõna oli suur nagu batuut. Lapse jaoks. Ja nii me lubasimegi tal seal veidike ringi hüpata. On naljakas mõelda, et väikestele lastele on rõõmuks nii vähe vaja – piisab vaid suurest voodist, et lõbu laialt oleks. Tegelikult kui nüüd üdini aus olla, siis ma pean tunnistama, et sellest voodist ei oleks enam tahtnud isegi püsti tulla. Ma ei ütle, et mujal hotellides halb magada oleks olnud, aga seekord magasin ma tõelist printsessi und. Voodi ja padjad (patjade paksus) olid täiuslikud, ühtlasi on see üks väheseid hotelle, kus voodist pikali asendis on olnud mugav telekat vaadata. Teate ju ise, et üldjuhul kipuvad hotellitubades telekad olema valel kõrgusel või on padjad liiga madalad pikali asendis vaatamiseks. Selles magamistoas oli kõik täiuslik.

Suur saunaga vannituba, kuhu otse magamistoast sai, lisas ainult ekstrapunkte. Ei ole mitte midagi mõnusamat, kui peale sauna tõmmata selga hommikumantel ja istuda mahedas vaikuses elutoas diivanil. Lihtsalt lülitada end argipäevast välja ja nautida hetke. Hotell Londoni sviidi plussiks oligi see, et see ei meenutanud sugugi hotellituba ja lihtne oli end väga koduselt tunda.

Restoranielamus presidendi vastuvõtu ajal

Natuke on mul kahju, et me ei saanud õhtusööki nautida Polpo restoranis, aga tundes oma lapse söömiskombeid ja kannatlikkust, otsustasime me einestada toas, et niimoodi mitte segada teisi restoranikülastajaid ega katta kogu restoran ühtlaselt väikeste toiduste käejälgedega. See oli meist tark tegu, sest toas saime me heleda mööbli katta ära käterätikutega. Hele mööbel oli selles mõttes ka selle toa ainus miinus, kuid käterätikuid päästsid toa kõige suuremast hävingust.

Õhtusöök toodi meile tuppa täpselt vabariigi aastapäeva piduliku kontserdi ajaks, nii et tegelikult oli võib olla isegi hea, et lapse pärast olime otsustanud toas õhtustada. Nii oli see pidulik perekondlik õhtusöök, kuigi kolmekäiguline õhtusöök ja lastepraad olid nii suured, et söönuks oleks saanud pool Tartut. Maitsva Tartu erimenüüst ma eraldi ei räägi, sest veebruarikuu lõpuga sai see kampaania läbi, küll aga võib mõista, miks Polpo 50 parima restorani seas on. Meil on plaanis sinna lähiajal tagasi minna. Siis juba lapseta.

Nii väikese lapsega pidulikul õhtusöögil olles lõppeb see ikka ühtemoodi nagu ka allolev pilt seda ilmestab. Muidugi tuleb jonn peale kui rumalad vanemad ei luba kartulipüreed vahuveiniklaasi panna või piima carpaccio peale valada. Kellel ei tuleks. Ma vabandan koristaja ees, kes need plätserdatud nõud toast eest leidis ja ajan kõik lapse kaela. Ausõna, meie sõime viisakalt, meie 1,4-aastane laps mitte nii viisakalt.

Puhkus, mis vääris tõepoolest puhkuse nime.

Hommikul magas ka laps, kes üldjuhul kipub enne kella kuut ärkama, kella seitsmeni ja lasi meil enne hommikusööki veidikene selles maailma kõige mõnusamas voodis laiselda. See oli puhkus selle kõige õigemas tähenduses!

Hommikusöögile läksime me värske ja puhanuna, kuigi öine intsident, kus üks tore seltskond arvas, et lähedal asuv kokteilibaar on drive-in ning sinna oma BMW-ga sisse sõitis, äratades meid kell üks öösel sellise pauguga nagu oleks pomm plahvatanud. Mis sa ikka teed. Ka selliseid asju tuleb ette.

Mingi ime läbi püsis ka laps suurema osa ajast hommikusöögilaua taga. Seda teeb ta vaid juhul kui toit talle tõeliselt meeldib, väikene diiva nagu ta on. Ju siis oli väärt toit. Mul oli selle üle nii hea meel, sest me saime rahulikult kohvi juua. Jälle kord tänan ma hotellipersonali, kes meie soovidele igati vastu tulid.

Plussid:

Aukoht (10/10). Asukoht vanalinnas, vaatamisväärsused käe-jala juures.

Teenindus (10/10). Lausa fantastiline. Ei olnud ühtegi küsimust, mille peale meile oleks viltu vaadatud, kõik meie soovid said rahuldatud.

Hinna ja kvaliteedi suhe (9/10). Absoluutselt iga kulutatud eurot väärt.

Hommikusöök (9/10). Kohv oli hea, munapuder oli hea, aga midagi jäi siiski puudu. Ma täpselt ei teagi, mis, võib-olla värske salatimaterjali valik, aga tegelikult on see juba norimine.

Peresõbralikkus (9/10). Nii väikese lapsega nagu meil ei saanud me kõike nautida nii nagu oleksime soovinud, mis ei tähenda, et hotell omalt poolt ei oleks teinud kõik selleks, et meil oleks mõnus ja mugav olnud. Samuti loobusime me ise AHHAA ja Aura keskuse piletitest, mis paketi juurde kuuluvad. Suurema lapsega oleks minu hinnang hotellile peresõbralikkuse eest kindlasti maksimum.

Miinused:

Miinuseid oli väga raske leida, tahaks isegi öelda, et miinuseid ei olnud. “Õnneks” tuli appi seesama pidutsev seltskond, kes meid öösel äratas, nii et saame miinusena tuua välja asukoha, mis samas on hotelli üks suurim pluss. Kuna hotell asub Tartu peatänaval, siis võib juhtuda, et mõnel pidupäeval nagu 24.02 võib mõni “tore” seltskond oma rumalusega teie öörahu häirida.

Hele mööbel. Loomulikult pole hotelli süü, et me pole suutnud oma last korralikult paigal istudes sööma õpetada ja pidime muretsema, et ta midagi ära ei määriks. Või lõhuks. Ühe lillega suutis ta natukene siiski pahandust teha. Vabandust!

3. märts 2015
Intrigeerivad viiskümmend halli varjundit Meriton Old Town Garden hotellis

Sellest kui E.L. James’i romaan „50 halli varjundit” maailma raputas ja kõik müügirekordid purustas, on nüüd möödas mõni hea aasta. 2015.aastal on hallid varjundid jälle kõneainet pakkumas, sest ekraanile on kohe jõudmas samanimeline linateos. Selleks puhuks on ka Meriton Old Town Garden hotell tulnud välja vürtsika eripaketiga. “Viiskümmend halli varjundit” kõlab piisavalt intrigeerivalt, et meil tekkis soov see pakett omal nahal ära proovida.
Pakett sisaldab muuhulgas erilist “mitte häirida” uksesilti, mille suveniirina kaasa saab võtta (tuleb tunnistada, et tegu on tõepoolest üsna erilise uksesildiga), spetsiaalselt selleks õhtuks koostatud “lepingut”, mis partneril lubab sinuga ellu viia oma salajaseimad fantaasiad ning erootilist komplekti kõige kohustuslikuga. Kui te juba paketi kirjeldust lugedes punastasite, siis võib olla ei ole see teile, aga samas kui tunnete veidikenegi uudishimu, siis tasub uudistama minna. Soovitame teil sellesse paketti suhtuda eluterve huumoriga.
Ärge kartke, teid ei oota pime tuba keldrikorrusel täis keskaegseid piinamisriistu ning Christian Grey ei ole teid isiklikult lepinguga ootamas. Ka Anastasia Steele’i ei leia te oma toast eest. Keegi ei ahelda teid seina külge ega hakka teid piitsutama. Kui te seda kõike lootsite, peate kahjuks pettuma. Romaan on siiski paketile andnud nime, sisu annate te paketile ise.

Teid ootab ees tilluke sisehooviga hotell Tallinna vanalinnas, pea märkamatu. “Viiskümmend halli varjundit” on üsna intiimne pakett, seetõttu sobib tegevuspaigaks tilluke hotell vanalinnas suurepäraselt. Suures hotellis mõjuks selline pakkumine võõrana. Meriton Old Town hotelli puidust vanaaegsed trepid, käänulised, kitsad koridorid tekitavad tunde nagu olekski kohe kohe midagi müstilist ja sensuaalset juhtumas. Ideaalis võiks kõik olla veel hämar ja küünlavalgel, kuid on täiesti arusaadav, et selline soov ei ole ratsionaalne. Fantaasia aitab kaasa. Meil muide õnnestus hotellis korraks ka ära eksida ning me naljatlesime, et lõpuks jõuamegi kuhugi pimedasse keldrisoppi, kust avastame salapärase ruumi, millest keegi varem pole midagi kuulnud. Õnneks või kahjuks leidsime me siiski tee tagasi hotellituppa.
Tuppa sisenedes leiate te eest romaanist tuntud lausekatkendeid, millest te saate oma hotellis viibimise ajal juhinduda. Paketi sisust arusaamise eelduseks on see, et te olete romaaniga natukene kursis. Vastasel juhul võib see “mäng” teile arusaamatuks jääda. Kui teete üllatuse oma kaaslasele, siis valgustage teda varjundite olemusest. Üks tsitaat on üsna konkreetse teadandega ning paneb korraks ehk isegi punastama. Või siis naerma. Sest te ei saa veel päris täpselt aru, millesse te end sidunud olete. Lubatud komplekt kõige erootilisega ootab teid tõepoolest voodil. Mida komplekt sisaldab, jätame me enda teada, et teile jääks üllatus ja avastamisrõõmu. Pudel veini, mis samuti toas ootab, on meeldiv üllatus. Üllatus selles mõttes, et see on tõeliselt hea. Tihti kipuvad sellised kingituseks mõeldud veinid olema kehvemapoolsed, aga mitte siin. Lepingu leiate toast ka. Ise vaatate, kas julgete alla kirjutada.

Paketi juurde saab tellida veel ka lisateenuseid. Ei, ei midagi siivutut. Roosid, puuviljavaagen, šampanja. Kui igal muul juhul mõjuks sellised lisad imalana, siis viiekümne halli varjundi juurde sobivad need väga hästi. Üllatage oma kaaslast, minge täispangale.
Kuna teadupärast peab “alistuja sööma regulaarselt, et hoida oma tervist ja head toonust”, tasub läbi astuda ka restorani keldrikorrusel asuvast restoranist. Restoran oleks võinud olla romantilisema õhustikuga, see oleks mängule kaasa aidanud. Küünlad ja hämar valgus sobiks paekivist ruumi ideaalselt. Restorani miinuseks oli helin, mis endast valjult märku andis, kui keegi uksest sisenes, see oli natuke liiga vali ja muutus pikapeale vägagi irriteerivaks. Õnneks andis püüdlikult armas teenindaja endast kõik, et me end mugavalt tunneks. Natuke võib-olla oli teenindus alguses kohmakas, kuid patt oleks selle kallal nuriseda. Toiduga võib samuti rahule jääda, veisepõsk jäi küll tibake kuivaks, kuid see eest sellega kaasnev kaste oli imehea. Kruubid ja pastinaagikrõpsud samuti.
Aga tagasi intrigeeriva nimega paketi juurde. Olgem ausad, kõik see, milliseks teie “viiskümmend halli varjundit” kujuneb, sõltub teist endist. Teie fantaasiast, julgusest, seksuaalsusest ja soovidest. Meie soovisime argipäeva rutiinist puhata. Kusjuures me leidsimegi, et pakett sobib ideaalselt inimestele, kes sooviksid nädalavahetusel Tallinna ööelu nautida. Mõnus hubane hotell sobib selle juurde suurepäraselt. Meie ei olnud Meriton Old Town Gardenist varem midagi kuulnud, kuid tulevikus võiks see olla üks võimalikke ööbimiskohti kui meil peaks tulema soov linna ööseks jääda. Me ei saa öelda, et see oleks kindel valik, sest kahjuks olid olemas ka mõned miinused.
Kokkuvõtvalt pean ma ütlema, et kui ma selle romantikapaketi kirjeldust esimene kord lugesin, siis ega ma suurt midagi sellest ei arvanud, ma olin kindel, et ega seal midagi rohkem peidus pole kui pudel veini ja massaažiõli. Ma üllatusin positiivselt. Oma eesmärgi pakett täitis. Me veetsime toredalt aega. Kui võtate kaasa huumorisoone ja avatud meeled, veedate teie ka meeldivalt aega.

Lõpetuseks toon ära ka plussid ja miinused.
Plussid: vaikne hubane hotell, armas tuba, sõbralik teenindus. Hinne 5+ püüde eest eristuda, teha midagi teisiti kui pakkuda vaid tavapärast “Sõbrakuu eripaketti”, tore kingitus toas.
Miinused: vanalinna parkimine (meie tulime teadlikult autota), kesine hommikusöögivalik, halb kohv, väikene vannituba.
Paketiga saate tutvuda ja broneerida siit!
Lisa saad veel lugeda blogist: Diip kunstiinimene.

2. veebr. 2015
Tervis Spaa – minilinn keset kuurortit

Kiikasime seni ülekohtuselt tähelepanuta jäänud Tervise ravispaahotelli. Hotell oleks Tervise kohta vähe öelda, sest tegu on tõelise minilinnaga keset Pärnut.

Eesti suvepealinnas võib spaavalikul lausa hätta jääda, sest nii palju erinevaid võimalusi võib leida veel vaid Tallinnast. Teeme otsa lahti Pärnu Tervises.

Laisal turistil pole põhjust siinse hotelli territooriumilt üle kilomeetri kaugemale minna.

Ööbimiskoht? Olemas.

Veekeskus? Olemas.

Spordi- ja jõusaal? Olemas.

Kultuurikeskus!? Olemas.

Hambaravi? Olemas.

Meestekliinik? Olemas.

Poed? Olemas.

Restoran + kokteilibaar? Olemas.

Raviosakond? Olemas.

Nimekiri võib veel pikalt jätkuda. Seetõttu on mõistetav, et peamajast antakse meile õige ööbimiskoha ja registreerimislauani jõudmiseks lausa kaart. Kaardil on mitu maja ja me asume enda oma otsima.

Lahke administraator võtab meid vastu imekaunis vastrenoveeritud majas ja juhatab esimesel korrusel asuvasse tuppa. Tuba on kaunis ja korralik. Lillakad toonid kogu maja peal ja ka toas meenutavad natuke Rakvere Aqva spaad, mis siiani kuulub mu spaaelamustes pedjestaali kõrgeimale astmele.

Kahekohaline tuba

Toas kangutame lahti rõduukse ja hõivame kohe kaks tooli. Vaade merele ja meie meelerahuks ka parklale, kus saame oma metallist sõbral silma peal hoida. Paarsada meetrit eemal lookleb juba rannaäärne kergliiklustee. Põhimõtteliselt võiks tossud jalga panna, üle rõdupiirde hüpata ja asuda kohe tervisejooksu tegema.

Umbes sama teeb reisikaaslane, kes tassib autost asju tuppa rõdu kaudu. „Nagu oleks taas koolipoiss plikadel öösel külas käies,“ itsitab ta jalgu aasta seni kõige kõrgemale tasemele tõstes.

Mulle pakub rõõmu hoopis tühi ja töötav külmkapp, kuhu saab kodust toodud kurgid hoiule panna. Ja ei peagi minibaaripättust tegema (hotellikraam välja, enda kraam sisse)!

Telekafänni heameeleks on seinas lameekraaniga pildikummut kümnete eri kanalitega. Oleks vaid vihmane ilm, ja polegi põhjust toast lahkuda!

Tervis spaa baar

Lähme tervet kompleksi avastama. Tervise spaa kolmas maja läbis põhjaliku renoveerimise lausa tänavu. Baari jõudes on tunda isegi värske naha lõhna, mis katab uhkeid pöördtoole. Kokteile saab nautida ka rõdul, kust avaneb hingemattev vaade merele ja tekitab tunde, et naudid lõunamaaluksuseid. Õhtul haarame baarist kaasa ka kaks kokteili, mida toas mõnuga luristame. Elu on mõnus!

Kui tavaliselt kuulub paketti vaid hommikusöök, siis Tervises saame osa ka õhtusöögist. Valida saab kana, kala, juurvilju taimetoitlastele, erinevaid kastmeid ja salateid, magustoiduks meekooki.

Söögivalik Tervis spaas

Järgmisel hommikul viime noorima reisiselli peamajas asuvasse traumapunkti, kes oma põlve lõhki kukkus. Lahke ja hoolitsev meditsiiniõde puhastab hingepõhjast röökiva lapse põlve stoilise rahuga, paneb plaastri peale ja annab kingituseks veel teisegi haavakleepsu koos traumajärgse hoolduse õpetussõnadega kaasa.

Hommikusöök

Hommikulaud on rikkalik. Muna, vorstikesed, helbed, piim, jogurt, salatid, mahlad, saiad, määrded.

Kõhud täis, liigume saunakeskusesse, kaaslane aga protseduuri võtma. Tema saab mõnusa massaaži staažikalt töötajalt peamajas.

Meie naudime põnniga lastebasseini. Korra proovime ka suurt mullivanni, kuid seal on raske lapsel sulistada. Ka 41kraadine Jaapani vann ei lähe talle peale, lisaks veel auru-, soola- ja aroomisaun. Küll mul oleks siin mõnulemist, rääkimata infrapunasaunast ja suurest ujumisbasseinist. Seekord lepin tunnise leotamisega lastebasseinis.

Mulle meeldib, et veekeskuses on meestel ja naistel ühine riietusruum. Just lapsega tegutsedes on niimoodi kergem ja samas ei teki sellist tüüpilist dilemmat: „Kas ma peaksin juba ruumist väljuma ja mind oodatakse või ma passin veel natuke siin duši all, et mitte veekeskuses pidevalt mureliku näoga teise riietusruumi ukse poole vahtida?“.

Pärast sulistamist lähen ise massaaži ja naudin esmakordselt tugevamat mudimist. Tavaliselt vaadatakse, et väike naine tahab pai, aga mulle sobib just kõvem ragistamine. Konte päris ei

Massaaž Tervis spaas

väänatud, kuid mõnusa läbikloppimise osaks sain siiski. Peaaegu oleks isegi magama jäänud, mis minuga tavaliselt massaažilaual ei juhtu. Meenutan ammust spaakogemust, kus massaaž kestis 20 minutit ja jättis keheva liinitöö mulje. Seekordne 45 minutit oli just paras ja piisav, et saada kehasse uus minek ja värskus.

Liigun tagasi toa poole, sest kätte on jõudnud väljaregistreerimise aeg. Kõnnin mööda hambaarstikabinetist ja mõtlen, et võiks juba ühekorraga selleaastase kontrolli ära teha. Ja jõusaali tahtsin ka minna! Lisaks pakutakse koormustesti, mida mul vaja oleks ning ilusalongis võiks ju ka mõne iluhoolduse ette võtta, no ja baari terrassil võiks kokteile nautida ja… ja.. ja…

Ilmselgelt on üks öö Tervise minilinnas liiga vähe. Hakkan mõtlema, et ilusa suvenädala korral on sellises kohas luksuse nautimine peaaegu sama hea kui Hispaania mõnes kuurortis suvitada. Aga miks mitte hoopis Eestis? Miks mitte Tervises?

Hea lugeja, kirjuta kommentaar, mida sina ootad ühelt spaahotellilt? Millised meelelahutus- ja lõõgastusvõimalused peaksid olema ühel spaal? Millistel põhjustel investeeriksid sina hoopis puhkusesse Eesti spaades, mitte kauge maa päikesereisi?
Kõikide kommenteerijate vahel loosime Hotelliveebi 25eurose kinkekaardi!

24. juuli 2013