Ühel ilusal, üle pika aja päikesepaistelisel, laupäevasel talvehommikul tuli kange tahtmine linnast põgeneda.
Hakkasime kiirelt uurima, kus saaksime oma suure perega ööbida. Kriteeriumiks 1 öö, 3 last paketis, looduslähedus, asukoht linnast väljas ja väiksem hubasem majutusasutus. Mõningase Hotelliveebi otsingu järel jäi kaalusõelale Ööbikuoru Villa “Perepakett koos Kubija SPA ja soolakambri külastusega“. Paketi kirjelduses on, et selles sisalduvad täiskasvanud + 2 last. Ei tea, kas tehti erand, või on alati nii vastutulelik suhtumine, kuid saime kõik oma kolm kenasti hinna sisse.
Leppisime Ööbikuoru Villaga kokku, et esmalt läheme külastame Kubija spaad ja seejärel alles liigume Ööbikuoru Villasse. Kõik oli kenasti organiseeritud ning pääsesime probleemideta paketi siseselt spaamõnusid nautima. Rahvast oli üllatavalt palju, eriti just lastega peresid. Spaa on väike ja hubane, ujumiskilomeetreid seal läbida ei saa, see-eest aga leiab hulgaliselt suuremaid ja väiksemaid veesilmasid, mis on erineva soojuse ja sügavusega. Seega leidsime igaüks endale sobivaima. Sekka mitmeid saunakülastusi ning 2 tunnine spaakülastus mööduski märkamatult.
Kuna talvisel ajal Ööbikuoru Villas igapäevaselt restoran avatud ei ole, mõtlesime, et enne Villasse minekut põikame läbi mõnest vahvast kohvikust. Kõhud olid vees vedelemisest ju mõnusalt heledaks läinud. Ööbikuoru lahkel soovitusel väisasime otse Suure Munamäe jalamil asuvat restorani Suur Muna.
Nagu kodulehelgi kirjas, siis pakutavad toidud valmistatakse lähiümbruse talunike poolt armastusega ja valdavalt mahedana kasvatatud saadustest. Ojaa, seda oli tunda igas suutäies. Boonusena tuleb välja tuua kindlasti see, et toidu juurde toodi tasuta marjadega maitsestatud kannuvesi ning Haanja rukkileib ja taluvõi.
Menüü ise oli pigem lühike. Kuid leidus kõike – nii suppe, salateid kui praade ja muidugi magusat ja kohapeal valmistatud kooke. Sellest hoolimata oli valik siiski üpris keeruline. Tahaks ju proovida kõike alates ahjulambast ja käsitööravioolidest ning -pastast lõpetades sokuliha ja peipsi kohafileega. Meie valikuks osutus aga hoopis põdraliha. Ojaa…see suutäis oli metsik igas mõttes. Ka päev hiljem suudame neid maitseid elavalt meenutada, niivõrd hea oli. Lastele võtsime ahjukartulid pihvi ja kalaga. Magustoiduks jäätist, smuutit ja kooki. Majaperemehe soovitusel sai ka pokaal veini võetud, mis on neil muide endal Portugalist otse tellitud ja siinsest kaubandusest ei leiagi.
PS! Kohvikus Suur Muna on teisel korrusel tõenäoliselt ainuke Eesti disko-WC. Sinu valik, kas soovid maiseid vajadusi rahuldada ABBA või Boney M seltsis. Ava uks, lülita valgustinuppu ja muusika ning diskopall on sulle toeks sel raskel tööl????.
Nüüd, mil kõhud lõid nurru ja väsimus hakkas võimust võtma, oli viimane aeg võtta suund Ööbikuoru Villa poole. Kuna meid on kokku 5, sai meile osaks suur peretuba mis koosnes kahest romantilises stiilis toast nimedega Josephine ja Lucinda. Tubade sisustus järgis maja nime – Villa – stiili igas nüansis, alates toolidest lõpetades kappide ja lampideni välja. Kõik oli väga puhas ja mõnus. Kui mu esialgne hirm oli, et tuleb unetu öö, sest mul on kerge uni ja ärkan iga krabina peale, siis kartus oli asjatu. Selline kahe toaga lahendus oli suurepärane võimalus kõik lapsed rahulikult ühte tuppa ööund nautima panna ja ise samal ajal kõrval toas veel mõningad tunnid seda rahu ja vaikust tunda. Suvel võiks see veel eriti tore olla, sest toas on suured aknad/uksed, mida avades on võimalus sumedat suveööd ka vahetus looduses nautida.
Kui kosutav uni möödas, tuli sammud suunata hommikusöögile. Valik oli lihtne, kuid täiesti piisav ning me kõik leidsime endale sobiva suutäie muretult. Hitiks olid loomulikult pühapäevahommikused pannkoogid. Ja tegemist oli nende ehedate, koduste väikeste pruunipõsksete koogikestega. Kuid leidus veel ehtsat munaputru, klassikalist peekonit, võileivamaterjali, croissante, hommikuhelbeid ja müslit, putru, heeringat ja palju muud. Lapsevanematele on kindlasti hea teada, et ühes söögiruumis asub ka laste mängunurk. Seega kui nende nälg on kõrvaldatud, saab ise rahulikult nautima hakata ja lapsed sinna mängima suunata.
Mainimata ei saa jätta ka väga meeldivat teenindust ning naerusuud ja lahket sõna ka siis, kui meie pere üks pisematest suutis terve tassitäie piima ümber ajada.
Kuna lund on õues metsikult, oli ka soov, et saaks enne koju tagasi minekut miskit ka õues teha. Soojemal ajal leiaks mitmeid tegevusi ka Ööbikuoru Villa ümbruses. Villal endal on väike mänguplats ja läheduses asuvad ka mitmed vaatamisväärsused. Praegusel lumisel ajal need aga eriti ei ahvatlenud. Kuna peres kasvab 3 last – kaksikud poiss ja tüdruk kohe kolmesed, suurem tüdruk 7 – pole vist keeruline mõistatada, mis rohkem mõtteis mõlkus – kelgutamine. Vaatasime Haanja piirkonna teenusepakkujaid ning leidsime Veemäe Snowhilli tuubirajad. Koht on avatud juba kella 10st seega paras lõbus lumes müttamine enne kui suund koju Tartu poole ette tuleb võtta jälle. Niisiis saigi lõbus tunnike nende kolme erineva raskusastmega rajal veedetud.
Ja sedasi sai läbi ka meie vahva lühipuhkus Haanjamaal. Kokkuvõtteks võiks öelda, et sellisest spontaansest lühipuhkusest rohkemat soovida oleks patt – lõbus nii lastele, kui romantiline vanematele, kes saavad Ööbikuoru Villa muinasjuttu peale laste magama panekut üheskoos nautida.
Hotelliveebis pakutavate Ööbikuoru Villa pakettidega saate tutvuda SIIN!
Tekst: Brit Mesipuu
Rubriik: Arvustused
-
Eesti esimene disko-WC, maitsev kohtumine põdraga ja õdus Ööbik ehk perepuhkus Võrumaal
Kubija hotell-loodusspaa spaa- ja saunakeskus Kohvik Suur Muna Ööbikuoru Villa Ööbikuoru Villa peretuba Ööbikuoru Villa hommikusöök -
Looduslähedane spaapuhkus Kubija hotell-loodusspaas
Kui mees küsis, mida ma sünnakingiks tahan, siis seekord ei pidanud kaua mõtlema. Unistasin juba mõnda aega spaasse minekust, et igapäevarutiinist koos mehe ja beebiga põgeneda. Mulle meeldib kingituseks saada pigem elamusi kui asju. Valisin Kubija Spa paketi “Tervis puhtast loodusest”. Pakett koos hoolitsuste, hommiku- ja õhtusöökidega ning kahe öö majutusega kahele maksis 199.-, mis on minu arvates täitsa õiglane hind sellisele paketile.
Kubijal tervitasid meid naerusuised administraatorid, check-in on seal alates kell 15.00, me jõudsime kohale paarkümmend minutit varem, aga see polnud probleemiks. Saime hubase toa vaatega männimetsale. Pisikesele printsessile oli valmis pandud võrevoodi, õnneks oli tuba piisavalt ruumikas ning ta sai põrandal ringi roomata ning uut kohta uudistada. Söötsime printsessil kõhu täis ning läksime spaa- ja saunakeskusesse. Printsess sai esimest korda elus trikood kanda, alguses talle see väga ei meeldinud, aga teisel päeval sai vist aru, et kui trikoo selga pannakse, saab ujuda ning oli riietudes väga rõõmus. Kubijal on neli sauna, lisaks on ka välisaunad, aga need on avatud ainult nädalavahetustel. Meie käisime peamiselt aurusaunas ning aroomisaunas, mõned korrad ka kadakasaunas. Tavaline leilisaun jäi seekord katsetamata.
Basseine on spaakeskuses kokku viis, tegelikult oleks nende kohta õigem vist öelda veesilmad kui basseinid. Kõige suurem bassein on 25 ruutmeetrit, seal on temperatuur 28 kraadi. Lastele mõeldud basseinis on vee temperatuur 32 kraadi. Meie olime põhiliselt mullidega veesilmas, ühes vesi 32 kraadi ning teises 36 kraadi. Lisaks on kuum veesilm, kus temperatuur lausa 42 kraadi. Sinna sisse minnes on nii mõnusalt kuum, aga väsimus tuleb väga kiiresti, vähemalt meie ei jaksanud seal kaua mõnuleda.Seega, kes soovib ujudes kilomeetreid koguda, neile see spaa ei sobi. Beebiga on seal ülimõnus, aga kujutan ette, et kui on juba selliseid koolieelikuid ning koolilapsi, siis nemad ootavad liumägesid, torusid ning muid atraktsioone ja tavalised vannid võivad veidi igavaks jääda, aga ei pruugi. Käisime spaa- ja saunakeskuses iga päev kaks korda, nii hommikul kui õhtul, ainult viimasel päeval oli printsess juba nii väsinud, et me ujuma ei läinudki. Ta ajas mulle taga, pritsis ja möllas täiega. Kui me sukeldumist tegime, siis nii mitmedki tulid juttu rääkima ning küsima, kuidas sellega alustada, tahavad oma beebi ka veega nii sõbraks teha.
Sõime seal liiga palju, olin koju jõudes 1,5 kilogrammi raskem kui minnes. Hommikusöögi valik oli rikkalik, mitte nii lookas kui näiteks Rakveres, aga siiski väga hea. Valikus oli näiteks kaks putru, munapuder, viinerid, peekon, võikumaterjal, keedetud munad, kartulisalat, makaronisalat, mitut sorti kala, müsli, kama, jogurt, kook, puuviljad jne. Õhtusööke sõime samuti buffeelauas, meie arvates oli valikut küll ning toidud olid maitsvad. Restoran oli läbinud uuenduskuuri, mulle meeldisid palkseinad ja rahvusliku elemendiga sisustus. Restorani toite me sellel korral ei maitsenud, kuna paketis ettenähtud toidust oli kõht lihtsalt nii täis, et rohkem midagi süüa poleks jaksanud.
Hommikusööki serveeriti kell 08.00 – 10.00 ning õhtusööki 17.30 – 19.30. Pisike printsess sõi söögitoolis, neid oli seal vist 3 või 4, seega jätkus alati. Ta sõi päris viisakalt ning lödistas vähe, eriti maitses talle aurutatud lillkapsas. Kahjuks küll mida söögikord edasi, seda põnevam tundus talle kogu ümbrus ja inimesed ning pidime tuppa jõudes teda uuesti söötma, et ta kõhu täis saaks, aga eks ka arusaadav, oli palju inimesi, keda vaadata.
Hoolitsustest saime mehega mõlemad seljamassaaži ürdiõliga 40 minutit ning jalgade hoolitsuse – massaaži meresoola ning piparmündiga 25 minutit.Seljamassaaži tegid meile erinevad inimesed, mina jäin väga rahule, mees mitte nii väga, ütles, et see oli pigem seljasilitamine, tema ootas tugevamat massaaži. Jalgadehoolitsus oli aga super mõnus, ma tundsin ennast peale seda palju kergemana ning mees ka väga kiitis, et see oli küll mõnus protseduur, mida võiks teinekordki korrata. Olin massaažilaual kõhuli, massöör masseeris kõigepealt reie tagakülgi, siis lisas lisaks õlile sääremarjadele ja jalalabale meresoola ning masseeris. Kohati oli hästi natuke valus ka, aga see oli selline mõnus valu. Hoolitsuse lõpus asetas ta jalgadele kuumad rätikud ning pühkis masseerides soola maha.
Hotellis oli olemas ka lastetuba, käisime seal paaril korral pisikese printsessiga mängimas. Ei midagi uhket, aga mänguasjad, pusled ning joonistamisvahendid olid kõik olemas, tegevust peaks jätkuma. Hotelli ümbruses on kaunis loodus ning väga rahulik keskkond, printsessil oli hea vankris põõnata ning meil jalutada ning ilusat ilma nautida.
Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud oli see, et kui ma istusin hommikumantlis ja ootasin, et mind hoolitsusele kutsutakse, siis seal samas kõrval on seminariruum ning nende kohvipaus toimus seal samas, kus mina pidin hoolitsust ootama. Veidi koomiline oli istuda seal hommikumantlis ümbritsetuna väga viisakalt riides inimestes, kes kohvi jõid. Aga muidu super puhkus. Soovitan kindlasti, seal on beebiga väga mõnus. Sõbralik teenindus, kaunis loodus, lõõgastavad mullivannid ning tasemel hoolitsused.
Hotelliveebis pakutavate Kubija hotell-loodusspaa pakettidega saate tutvuda SIIN!
-
Ideaalne perepuhkus Tallinn Viimsi SPA-s
Puhkuseks on seda tegelikult vale nimetada ja lesima me sinna loomulikult ei läinudki. Läksime mõttega käia H2O veekeskuses, kinos, mängutoas, veekeskuses, kinos, Põhjakonna trepil, veel veekeskuses ja nii edasi, aga kõigest algusest peale.
Kui Tallinn Viimsi SPA hotellist pakkumist küsisin, siis arvestasin suure peretoaga, aga soovitati hoopis sviiti, olla nelja lapsega mugavam variant. Valisime siis lastele mõeldes vanniga sviidi, aga etteruttavalt ütlen ära, et oleksin võinud rohkem enda peale mõelda ja sauna eelistada, sest lapsed said oma sulistamisisu veekeskuses täis ja vanni keegi enam väga ei kippunud, vaid väiksemad käisid korra esimesel õhtul ning see oligi kõik, vann rohkem kasutust ei leidnud. Me Silveriga oleksime see-eest hea meelega mõlemal õhtul saunas mõnulenud, sest lastega veekeskuses käies me saunadesse põhimõtteliselt ei jõudnudki. Järgmine kord oleme targemad.
Sviidi magamistoas on lai voodi ja elutoas käivad lahti nii diivan kui ka tugitool, mis annavad kokku 5 magamiskohta, aga me arvestasime, et Neljas tuleb meie vahele ega vaja lisavoodit. Tegelikkuses magasime oma laias voodis kahekesi ning lapsed mahtusid ka lisavoodita elutuppa ära. Tugitoolis magamise pärast veidi kaklesid küll, aga ainult esimesel õhtul, teisel õhtul oli kõigile selge, et sinna läheb magama katkise varbaga poiss.
Me startisime Viimsi poole neljapäeval pärast tunde ja jõudsime piisavalt vara kohale, et käia kahes vahetuses H2O veekeskuses. Hotelli klientidele on E-N perepääse 15 € ja see kehtib majutuse lõpuni, nii et selle raha eest saime H2O-s kolme päeva jooksul kokku viis korda käia. Perepilet kehtib muidugi kahele lapsele, aga mingil põhjusel me Kolmanda eest juurde ei pidanud maksma ja Neljas sai vanuse poolest nagunii tasuta sisse. Kuna me pidime kord nelja lapsega H2O-s lolliks minema, siis arvasime, et targem on kasutada võimalust ja käia veekeskuses korraga kahe lapsega ning teised kaks lastekeskusesse Rõõmupisik jätta, aga sedasi võis igavusest lolliks minna, seetõttu olime järgmisel hommikul kuuekesi platsis ja rohkem mingit poolitamist tegema ei hakanud.
Lastele meeldis võrdselt nii H2O-s kui ka saunakeskuse poolel, seega siiberdasime üsna palju mõlema vahet ning kaks korda jõudsime ka kolmandal alal asunud ujumisbasseini kõrvale mullivanni ja lastebasseini. Ühesõnaga olime seal, kus parasjagu rahulikum oli ja kuidagi vedas nii, et läbi sumiseva saunakeskuse H2O-sse jõudes olime seal ainsad ning kui see inimestega täitus, siis saunakeskuse poolele tagasi minnes olid seal basseinid tühjaks jäänud ja kui mõlemad keskused sumisesid, siis saime ujumisbasseini kõrval omaette veemõnusid nautida. Me olime vee- ja saunakeskuses kokku 8-9 tundi, aga kordagi ei olnud tunnet, et lastega on raske, kuigi nad ei püsinud koos, vaid Esimene tahtis torudes käia, Teine minuga lainebasseinis ringe teha, Neljas väikeste alal olla ja Kolmas selle ning sinise liumäe vahet liikuda. Kui paar aastat tagasi oleks selline olukord hulluks ajanud, täpsemalt ajaski, siis seekord sain julgelt Teisega basseinis olla ja jälgida eemalt, kuidas Esimene uuesti ja uuesti trepist üles kõndis, et eakohastest torudest alla lasta ning Silver jälgis väiksemaid pisemate alal või siis lasi Kolmandaga sinisest liumäest võidu alla ja Neljas vaatas seda toolil lamades pealt, sest ühineda ta ei julgenud. Laste ohutunne tegigi olukorra kergemaks, keegi ei kippunud kuskile, kus nad iseseisvalt hakkama ei saa, nii et saime korduvalt Silveriga kahekesi mullivannis olla või soojal toolil lesida ja lapsi eemalt jälgida.
Tolleks õhtuks oli Kolmanda veerõõmudega kõik, Silver jäi suurte poistega veekeskusesse ja ma läksin väiksematega tuppa. Kell oli siis juba üheksa ringis, viimasest söömisest oli üksjagu aega möödas ja ma tellisin hotellis asuvast sushi baarist midagi head ehk lasin peakokal endal valida, millised rullid ta meile teeb. Mu ainsaks sooviks oli, et üks oleks külm ja teine soe. Ma ei teagi, mis nimega rullid meile kokku pandi, aga maksin nende eest 25 € ja soe variant viis lihtsalt keele alla.
Söögist rääkides, siis erinevatest kohtadest tagasisidet lugedes jäi silma, et hotelli hommikusöögi osas oldi kriitilised, aga me jäime rahule. Grand Rose SPA hotelli valikule jäi küll veidi alla, aga samas puudust ei osanud ka millestki tunda. Tõstsime endale keedumuna, munaputru, peekonit, müslit, pannkooke, saiakesi ja soovi korral oleks saanud teha ka erinevaid võikusid või süüa putru. Ühesõnaga valikuvõimalusi oli rohkem kui me süüa jaksasime.
Hommikusöögi ajal tõdesime taas, et vaid aastaga on nii palju muutunud ja lastega on järsku palju kergem. Kui Kubijal istusid lapsed lauas ja meie tõime neile kõike, mida nad soovisid, siis seekord hoolitsesid suuremad poisid ise enda tühja kõhu eest ja olid abiks, kui väiksemad tahtsid midagi juurde. Nii ei pidanud me laste vajaduste nimel edasi-tagasi jooksma ja siis nende täitunud kõhtude ning rahutute jalgade kõrvalt enda taldrikuid tühjaks ahmima, vaid saime rahulikult süüa ja kohvi juua.
Samuti saime Perekaardiga veidi odavamalt kinno, sest seekord ei ostnud ma pileteid kodus ära, vaid tegin seda neljapäeva õhtul kohapeal. Sama hästi oleks võinud seda teha ka reedel vahetult enne filmi algust, sest seansile suurt tunglemist ei olnud. Kinoga läks nii, et saime küll lastega vaadata “Peeter Pikk-kõrva”, aga kahekesi kinos käia ei saanud, kuigi seda väga soovisime. Polnud lihtsalt valikus midagi sellist, mida me oleksime näha tahtnud või mis oleks klappinud Rõõmupisiku lahtioleku ajaga. Võib-olla oli nii isegi parem, sest lapsed jätsime ikkagi paariks tunniks mängutuppa ja veetsime seda vaba aega teineteise seltsis pisut romantilisemalt.
Kui lastele järele läksime, siis leidsime nad eest veidi tüdinult, eks nad olid seal viimase kahe päeva jooksul juba omajagu olnud ka nii kahekaupa, neljakesi kui ka meiega koos, koht hakkas end juba ammendama. Nende jaoks polnud see nagunii uus ja huvitav, sest kinopiletitega saab seal nädala sees tasuta mängida ja seda võimalust oleme varasemalt palju kasutanud. Kokkuvõttes oli väga mõnus ja aktiivne puhkus, majast kordagi lahkumata sai käia veekeskuses, söömas, kinos, mängutoas ja seda kõike nii palju, et toas käisime vaid riideid vahetamas, pesemas ja magamas. Kuigi oli lärmakaid momente, kus üks tahtis veekeskusesse, teine mängutuppa, kolmas kinno ja meie lubasime taas, et me ei lähe enam kunagi lastega kuskile, siis tegelikult oli meil kõigil kahju lahkuda ja Teine, kes sõitis koju tagasi aasta vanemana, pani sünnipäevaks saadud raha kõrvale, et uuesti kuskile spaasse minna. Paraku tuleb sellele summale mõned sajad eurod juurde korjata, aga sellega aega on, sest enne talve ei saa me nagunii sellist üritust korrata. Kuna see spaapuhkus sai ette võetud ainult laste pärast, siis võime öelda, et panime valikuga kümnesse. Lastel oli väga tore, mis ongi põhiline ja boonusena saime võtta hetke ka teineteise jaoks, nii et tegu oli ideaalse vaheldusega tervele perele. Peaaegu … vaid saun oli puudu.
Fotod ja tekst: Liivi Sidron. Hotelliveebis pakutavate Tallinn Viimsi SPA hotelli kevadpakettidega saate tutvuda SIIN! -
Khuul noorteblogija Mariel Pähkel Saaremaal GOSPA-s
Hei-hei! Mõtlesin natukene teiega meie kogemust ja käiku jagada ehk kes otsib pisikest ja mõnusat puhkuseveetmise võimalust, siis siit saategi natukene rohkem informatsiooni, kus me käisime ja mis me tegime! Toon iga kategooria suhtes välja meie kogemuse, arvamuse ning kõike, mis sealt leida võib. GOSPA pakkumised leiad SIIT.ASUKOHTAsub ta väga mõnusas ja vaikses kohas, Kuressaare linna ääreosas, kuid kesklinna on vaid mõni samm. Mõnus vaikne koht on pisikeseks puhkuseks lihtsalt ideaalne. Kõik vajalik on tegelikult käe-jala ulatuses ning puudust me millestki ei tundnud. Kui me seekord linnas väga ringi uudistada ei jõudnud, siis eelmisel korral käisime hommikujooksu tegemas ning läheduses oli päris palju vahvat, mida uudistada.
SPAAPAKETTPaketti kuulus piiramatu saunade, jõusaali, WiFi kasutus. Saime omad hommikumantlid, rätikud ja palju muud. Ainukesed asjad, mida me veel soovinud oleks või ise maha unustasime, olid sussid/plätud, seega käsime trennitossudega toast spaasse, haha! Muidugi mõnus pisike jõusaal oli ka, kus me mitu korda trenni tegime. Valikud olid väga head! Meile kõigile meeldis, et spaa oli pisem, mõnusam ja kuidagi kodusem. Natukene vähem rahvast, kui tavalises spaas ja just see toobki hästi mõnusa tunde puhkusele juurde:) ning meie viibisime päris suures peretoas, neljandalt korruselt avanes ka muidugi väga mõnus vaade päikeseloojangule, tuba oli koos väikese rõduga.
TOITLUSTAMINE / VALIKUD
Muidugi kuulus paketti ka tasuta buffee-hommikusöök. Valik oli üllatavalt suur. Esimesel hommikul sain kõhu täis kaerahelbepudrust, teisel hommikul sõime muna ning tatrajahu-pannkooke! No need olid imehead:). Õhtuti on võimalus einestada ka sealsamas restoranis, kuid meie avastasime natukene linna ning külastasime ka seal olevaid kohvikuid ja söögikohti:). Sain teilt nii-nii palju soovitusi, et ei suutnud absoluutselt otsustada, kuhu läheme ja mis teeme. Aga avastamist oli palju, Kuressaare on Viljandist ikka päris kaugel, seega kokkuvõttes tundus kõik nii uus.
VABA AEG
Sellist puhkust planeerides tekib tihti küsimus, et aga mida siis teha, kui spaas, saunas või hotellitoas ei ole? Meie veetsime oma aja küll enamasti kas basseinides, mullivannis või saunas, kuid leidsime ka tee hotellist välja. Nagu ma varasemalt mainisin, siis asukoht on tõesti hea ehk on ka võimalus ilma liiklusvahendita uudistada. Käisime ühel hommikul jalutamas, avastasime natukene ümbrust ning linna. Kohvikuid ja söögikohti on seal tõesti palju. Esimesel õhtul sõime RETRO restoranis, mille valikuga pidime taaskord kõik rahule jääma. Hüppasime läbi ka teisest kohvikust, kust küll ainult kohvi kaasa võtsime, kuid menüü tundus vägagi ahvatlev. See oli Mosaiik:).
Käisime ka Sõrve säärel, mis on Saaremaa täitsa tipus. Tuul oli seal nii-nii suur, et autosse tagasi hüpates jalad lausa sulasid üles:D, aga väga ilus koht ning suvel oleks kindlasti võimalus sinna tagasi minna, rohkem uudistada ja isegi mõni puhkusepakett seal võtta!
Tekst ja fotod: Mariel Pähkel -
Kolm ühes: naistepäev, õhtusöök, sünnipäev
Ma ei tea isegi enam mitu aastat järjest me sõbrannadega iga kuu kokku saame, et koos midagi toredat teha. Viis-kuus aastat? Vahet ei olegi, see on lihtsalt selline tore traditsioon. Veebruaris oli minu kord sõbrannasid võõrustada või kuhugi välja kutsuda, aga mul ei olnud selleks aega. Kokku saime me alles eelmisel laupäeval ehk juba otsapidi märtsis ja naistepäeva eel. Mul tuli mõte, et miks mitte korraldada üks mõnus tüdrukute õhtu. Aga kus? Tartus ei ole mul sõbrannasid kuhugi kutsuda ja oma kodus võõrustamine tundus lihtsalt sel korral nii igav.
Minu valikuks sai Hotel London by Tartuhotels Tartu kesklinnas. Valik sai tehtud esiteks asukoha järgi – hotell asub Tartu vanalinnas. Raekoja plats, ülikool ja Toomemägi ning ka söögikohad on kohe käe-jala juures, nii et ilusa ilma puhul on lausa lust teha linnas väike jalutuskäik Toomemäele ning pärast leida einestamiseks just oma maitsele sobiv söögikoht. Muidugi ei saa etteruttavalt mainimata jätta ka hotell Londoni oma restorani Polpo, mis ka juba mitu aastat Eesti parimate restoranide hulka kuulub. Teiseks aga sviidi suuruse järgi – 67 m2 puhast luksust keset Tartu vanalinna, nii et mahtusime kõik kuuekesi kenasti ära. Ööbimiseks võtsime siiski ka veel ühe lisatoa. Sviit on moderne ja maitsekas, heledates toonides, suurepärase vaatega Rüütli tänavale ja samamoodi hubased on kakahekohalised toad. Kui kardate, et vanalinnas, öölokaalide tuiksoonel võib liiga lärmakas olla, siis kahekohalises toas, kus mina ööbisin, olid aknad sisehoovi poole ja ma magasin nagu kott. Nii et sõbrannad pidid tulema mind üles ajama, et ma hommikusööki maha ei magaks. Uskuge mind, ma olen tavaliselt enne kukke ja koitu üleval!
Hotell Londoniga on mul üldse eriline suhe. See oli üks esimesi hotelle, mida ma hotelle arvustades külastasin, mulle läks tookordne vastuvõtt nii südamesse, et olin natuke pahane, et mul pole põhjust Tartus rohkem hotellis ööbida. Elu tegi aga muudatused ja nii on mul aastate jooksul tulnud päris palju Tartus hotellides ööbida. Üheks minu valikuks on tihti olnud eelpooltoodud põhjustel just hotell London.
Ma olen tegelikult Tartu tüdruk ja kui mulle nooremana ei sümpatiseerinud Tartu unisus, siis nüüd olen ma seda aina rohkem hindama hakanud. Laupäeval oli väljas imeilus päikeseline ilm ja enne sõbrannade saabumist oli ainuõige teha linna peal üks väikene jalutuskäik. Ma jalutasin üles Toomemäele, kõndisin Ingli- ja Kuradisillal, möödusin Tähetornist, Püssirohukeldrist, toomkiriku varemetest, Kristjan Jaagust, Musumäest ja meenutasin. Nagu vanainimene. Toomemäel on palju käidud – hea tujuga, paha tujuga, ajaviitmiseks, romantikaks jalutamas, enne klubisse minekut napsitamiseks (ikkagi vaene üliõpilane ka oldud) ja ühest loengust teise üle Toomemäe joostud. Toomemägi on minu arvates üldse üks kaunimaid paiku. Kui te Tartut külastate, siis minge jalutage natuke vanalinnas, see avab teile Tartu hoopis teisest küljest. Romantiline ja armas.
Peale jalutuskäiku hakkas külm põski ja nälg kõhtu näpistama, nii et oli aeg tagasi tuppa suunduda. Polpost olin ma endale tellinud mõnusa baklažaaniroa ja klaasi tummist punast veini, viskasin end muretult diivanile ja nautisin “Tuulepealse maa” kordust. Kodune tunne oli. Mõnus ja hubane. Kardinate vahelt piilus tuppa soe päike, laudadel olid värsked tulbid ja appi kui klišeelikult see kõlab, aga mu südamesse tungis kevad. Ma tundsin, et kevad ei ole enam kaugel.
Naistepäeva tähistama te Londonisse enam ei jõua, aga ma soovitan teil ikka näiteks romantikalainel olles selle hotelli (Hotelliveebi pakkumistega saab tuttvuda SIIN) ja Polpo restorani poole vaadata. Isegi kui te ei plaani seal ööbida, siis praegu on neil mitmeid häid pakkumisi. Kui teile meeldib šampanja, siis need pakkumised on teile. Mul on mõned lemmikšampanjad – Charles Heidsiecki pakkumistes ei olnud, aga Ruinart ja Veuve Cliquot ootavad teid Polpos igatahes. Märtsikuu šampanjapakkumisega saate tutvuda restorani kodulehel.
Minule endale meeldib väga Polpo sisekujundus, lihtne ja helge ning mis peamine – hubane. Kas te teadsite, et seal asus vanasti Tartu üks popimaid õllekaid? Humala kuldajaks on ilmselt 1970-ndad aastad, aga lood ja legendid sellest paigast elavad edasi. Legendaarne õlletare on saanud väärika uue hingamise Polpo näol.
Sõbrannasid oodates panin sauna ka sooja. Võib-olla isegi mitte sellepärast, et mul kodus seda luksust ei ole või et külm natuke ikka näpistama hakkas, vaid sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib hotellitoas end mugavasse hommikumantlisse kerida. Ma oleks seda kohe teinud, aga viisakas oli sõbrannad ikka ära oodata korralikes riietes.
Ma ei olnud sõbrannadega nii ammu kohtunud, et üks neist oli vahepeal lausa lapse saanud. Okei, nali, ma muidugi teadsin, et ta lapse sai, ent tillukest Adeelet nägin ma siiski esimest korda. Kui presidendi vastuvõtule ehk vastsündinuga minna ei sobiks, siis tüdrukute õhtusööki ei saa üks pisike printsess küll kuidagi segada.
Kuna te viimati sõbrannadega midagi koos tegite? Kui sellest on pikka aega möödas, siis ma nii soovitan sellist natuke teistmoodi tüdrukute õhtut – hea toit, hea vein, hea seltskond ja nalja nabani. Me lõkerdasime nagu teismelised ja naersime täiesti tobedate asjade üle. Olime lapsikud. Täiskasvanu- mode off ja lapsik-mode on. Aegajalt kulub marjaks ära.
Õde tõi mulle varajaseks sünnipäevakingiks ehted. Kinkis enda omad edasi. See oli temast nii paganama armas, sest ma olin aastaid neid talt ära proovinud moosida. Nii ootamatult tuletatigi mulle meelde, et juba sel nädalal saan ma 37-aastaseks ja vaikne laupäevaõhtu läks üle…tahaks nii öelda, et rajuks tähistamiseks, aga pean ütlema, et lihtsalt rahulikuks sünnipäeva tähistamiseks. Kell kümme me juba põõnasime nagu kotid.
Hommikul ärkasin nagu juba öeldud sõbranna uksele koputuse peale. Ma ei mäleta, kuna mind viimati kell üheksa üles AJADA tuli. Ma lahkun hotellidest harilikult hiljemalt üheksa paiku. Seekord lahkusin ma toast 12 minuti enne kahtteist. Lihtsalt nautisin veel tuba, vaikust, puhkust, aega iseendaga. Tartust sõitsin ära soe tunne ja kevad südames. Jaah, topeltklišee, naerge- naerge, aga mõnikord lihtsalt on selline tunne, et mitte midagi ei ärrita ja kõik teeb rahulolevaks.
Pühapäevane Tartu oli traditsiooniliselt unine. Inimtühi. Aga päikeseline. -
Jõulud Pärnus ehk vabariigi aastapäev
Kurgo Villa on selline koht, kuhu ma enne üle-eelmise aasta jõule sattunud ei olnud ja ausalt öeldes ei olnud see villa kunagi mu valikute seas kui Pärnusse ööbimist oli vaja. Olin kuulnud küll, et seal on oivalised toidud ja hea teenindus, aga millegipärast arvasin ma, et see on…kuidas nüüd öelda…motellilik ja ei kutsunud. Muidugi oli see viga nii arvata, sest no teate, kuidas saakski üks vana ja väärika ajalooga maja olla midagi muud kui luksuslik ent samas nii lihtsalt kodune. Polnud kahtlustki, et veedame seal veel mitmeid pühasid. Miks mitte teha Kurgo Villa külastusest iga-aastane jõulupuhkus?
Nii ma seda puhkust ka eelmisel aastal planeerima hakkasin. Pealkirjast aga saate ju aimu kuidas planeerimine välja tuli – Kurgo Villasse jõudsime kaks kuud pärast jõule. Aga polnud hullu. Romantikapakett talvises Pärnus kõlas sama, kui mitte veelgi, ahvatlevamalt. Lumisel ja külmal ent päikeseliselt säraval veebruaripäeval sõitsimegi me perega Kurgo Villa poole. Või ütleme siis nii, et me alustasime sõitu, enne kui olime koduväravast välja saanud, selgus, et mu abikaasa peab siiski maha jääma. Töö. Midagi polnud teha. Kas lükata romantikapakett edasi või minna tütrega kahekesi? Me läksime kahekesi.
Kui me oma seekordset tuba nägime, siis korraks olin ma kurb, et siiski vaid kahekesi lapsega otsustasin minna. Mitte et ma oleks maailma kõige romantilisem inimene, aga see tuba oli lihtsalt nii armsalt meid ootama sätitud, et ma tundsin piinlikkust. Piinlikkust, et olin tulnud üksinda, kui teised olid vaeva näinud ja oodanud külla abielupaari koos lapsega. Ma tundsin, et olen neid natuke petnud.
Aga kuidas ja miks olla kurb, kui oled siiski sattunud ühte kaunimasse tuppa? Ma olen näinud sadu ja sadu hotellitube, üks kenam kui teine, kuid see Kurgo Villa sviit oli nii helge ja ilus, et seal oleks patt olnud kurvastada. “Emme, me oleme täna printsessi toas!” hüüatas mu nelja-aastane printsess ja täpselt sel samal hetkel otsustasin ma, et romantikapaketist sai printsesside puhkus.
Kui toast rääkida, siis minu meelest siinkohal räägivad pildid enda eest rohkem kui tuhat sõna. Päeval kui päike läbi heledate kardinate tuba soojendas, oli see kõige helgem tuba, ent õhtul küünlavalgel võttis tuba hoopis teise ilme. Romantiliselt õdusa. Muidugi andis õdusale tundele kaasa ka suur baldahhiinvoodi. Ilma valetamata tundsime me end nagu oleksime me külastamas kellegi kodu Pärnus, mitte ei ööbiks hotellis. Selles pole muidugi ka midagi imestada, sest vana kaptenivilla on ajalugu täis. Kui külastate hotelli restorani, siis lugege ja vaadake seintel maja ja sealsete elanike lugu. Kui ma õhtul oma Facebooki lehel meie toast pilte jagasin, kirjutas mulle üks naisterahvas, et see oli tema lapsepõlve suvekodu, et ta mäletab siiani, kuidas paljajalu seal kasteheinas sai joostud. Meenutas mulle oma vanaema ja tädi lugusid ning rääkis, et ühel pildil istuvad president Pätsi süles tema vanaema ja tädi. See lugu muutis Kurgo Villa minu jaoks veelgi isiklikumaks. Mul tekkis selle kohaga eriline side. Ma kujutasin ka ette, kuidas me suvel tagasi tuleme ja paljajalu läbi kasteheina hommikusööki sööma jookseme.
Toa kohta tahaksin ma öelda veel nii palju, et mulle avaldas muljet kui armsalt oli lapsele valmis tehtud tema enda väikene lisavoodike. Plaanide muutuste tõttu magas tilluke printsess küll minuga koos printsesside voodis ja väikene lisavoodi jäi mänguasjadele. Muide, Kurgo Villa on vaieldamatult üks lastesõbralikemaid hotelle, kus ma käinud olen. Hotelli vastuvõtus on kastid mänguasjadega ja kellelgi ei ole selle vastu midagi kui sealt mõned kaisuloomad endale hotellituppa kaasa laenata.
Minul oli kaasas oma isiklik kaisuloom, kellega me natuke lapsikud koos olime. “Ma ei ole mingi mänguasi!” hüüdis tütar mulle kui teda kõvasti kaisutasin, “ma ei ole kaisukas!” Aga ma ei hoolinud sellest. Ma olin otsustanud aja maha võtta ja koos oma lapsega väikest nädalavahetuse puhkust nautida ning temaga koos lapsemeelne olla. “Ärge unustage oma lapsemeelsust ja lapselikku süütust, see on kõige olulisem asi” – nii kõlab ka üks minu lemmiktsitaate. See on hea moto, mille järgi oma elu seada;)
Paljajalu kasteheinas jooksmise jaoks oli ilm liiga külm, kuid ilm ei olnud meie jaoks liiga külm, et nautida päikeselist talveilma. Ja vaadake ometi seda kaunist ajaloolist villat! Minule tuli täiesti silme ette Kurgode perekonna elu. Ma kujutasin ette, kuidas nad villa terrassil hommikukohvi jõid, ajalehti lugesid ning merd imetlesid. Praegu on selle imeilusa sviidi ehk ainsaks miinuseks vaade staadionile, aga samas ma kujutasin ette, et see võib ka hoopis omaette elamus olla. Istud oma toatrepil, kardinad tuules lehvimas, käes klaasike mullijoogiga ning vaatad, kuidas poisid või tüdrukud annavad staadionil endast kõik, et võita kuldmedal. Õhtul kui villas tuled põlesid ja väljas oli juba pimedaks läinud, oli see majake nagu nukumaja. Täiuslik idüll!
Ilma kahtlusteta on Kurgo Villa suureks plussiks ja eelisteks paljude teiste ööbimiskohtade ees suurepärane restoran “Piparmünt”. Minu jaoks kuulub “Piparmünt” Pärnu restoranide topp kolme. Sealne köök on ühtepidi nii lihtne, aga kõik toidud on nagu omaette väikesed kunstiteosed taldrikul. Isegi lastemenüüs olev kanasupp paneb ahhetama. Mitte ainult võrratult maitselt, vaid serveeringult. Mulle meeldibki selle restorani juures eriliselt see, et lastemenüüs ei ole tehtud allahindlust. Toidud on mõnevõrra lihtsamad võrreldes tavamenüüga, ent nende väljapanek ja serveerimine…Õpetab minu arvates ka lastele toidukunsti hindama. Rohkem selliseid restorane palun.
See on kindlasti üks selline restoran, kus ennast saab hästi tunda nii lastega pere, sõbrannadega veinitades või olles abikaasaga romantilisel õhtusöögil. Teenindus on samuti oivaline. Samal ajal kui meie olime restoranis, oli kõrvalruumis suur peielaud, mis võttis suure osa teenindajate tähelepanust, kuid see ei tähendanud sugugi, et meid (ja teisi külastajaid) oleks unarusse jäetud. Uutele külastajatele anti kohe ka teada, et pearoogade ooteaeg on hetkel pikk ja soovitati toite eelroogade seast, et külastajad ei peaks pettuma ja kaua ootama.
Peale õhtusööki võtsime me endale tuppa kaasa vaagna suupistetega ja paar sinimustvalget kooki (appi KUI head need olid!), vaatasime multikaid, kuulasime, kuidas kusagil lasti rakette ja tundsime end kuidagi eriliselt. Selgitasin Idale, et homme on Eesti Vabariigi sünnipäev ja täna on eriline päev, sest just siin samas linnas loeti 100 aastat tagasi manifest kõigile Eestimaa rahvastele. “Mis see on?” küsis ta. “See on selline asi, et tänu sellele saame me homme Eesti 100. sünnipäeva pidada,” vastasin ma.
Hommikul ärkasime me vara ja liikusime tagasi Tallinna poole, et paraadile jõuda. Killuke minu südamest jäi Kurgo Villasse. Ma tean nüüd, kus me ühe suvise perepuhkuse koos veedame. Kui teie veel ei tea, kus mõnd mõnusat nädalavahetust veeta, siis vaadake Kurgo Villa pakkumisi siit!
Fotod: Kristhel Vaht
-
Palmi asemel Pärnu
Tere mõnusat krõbedat talve! Hetkel on paljud otsustanud külma eest pageda sooja suve otsima palmi alla, aga teate, mida mina teile soovitan? Mina soovitan teil külastada talvist Pärnut. Jah, just. Pärnu ei ole vaid suvepealinn, vaid hoopis teises rütmis hingav mõnus mereäärne linn ka talvel. Väärt külastamist. Mina olen juba mitmed talved Pärnus akusid käinud laadimas ja selles linnas on midagi erilist. Sõidan peale nädalavahetust Pärnus tagasi pealinna ja tunnen kohe, kuidas ma olen puhanud. Võib-olla on asi ka hotellide valikus?
Üks minu suuri lemmikuid Pärnus on Villa Wesset. Kui ma 2016.aastal seda hotelli esmakordselt külastasin ei osanud ma suurt midagi oodata. “Ah, lihtsalt üks paljudest ühesugustest tillukestest,” mõtlesin ma, aga juba hotelli sisenedes sain ma aru, et ma eksisin. Selles majas oli midagi. Trepiastmed nagisesid nii armsalt, andes aimu maja ajaloost, stiilsete puitvõlvidega teise korruse koridori seinal vaatasid fotodelt vastu hotelli asutajad Elias ja Ida Wesset. “Vaata, Ida!” kordas mu sama nime kandev tütar rõõmsa kilkega. Mööda käänulisi koridore ja nagisevaid treppe kõndides tekkis mul korraks tunne, et olen sattunud teise sajandisse. 1928.aastasse, mil hotell rajati. Ja ajalugu ma jumaldan, seda te ju teate.
Eelmine kord ööbisime me kolmandal korrusel asuvas deluxe toas, mis oli väga mõnusalt ruumikas, seepärast tundus standardtuba esimese hooga ootamatult väike, kuid nuriseda tegelikult ei saa. “Väike jah, aga palju hubasem ja mõnusam kui meie hotellituba,” ütlesid meie sõbrad, kes teises hotellis ööbisid ja meiega Villa Wessetisse õhtustama tulles ka meie toa üle vaatasid. “Meie tuba on isikupäratu ja külm, aga see on armas,” lisasid nad. Armas ja hubane ongi need sõnad, millega mina Villa Wessetit ja tube iseloomustaks.
Mulle meeldib hirmsasti hotelli töötajate suhtumine. Kuidagi hästi lihtne on nendega juttu hakata ajama, nagu oleks vanad sõbrad. Lastesse suhtuvad ka hästi, keegi ei pahanda kui nad mööda hotelli ringi jooksevad. “Mul on endal ka väike tütar, nagu pintsettidega püüaks elavhõbedat kinni püüda,” naeris hommikul üks neist kui ma mööda hotelli oma tütart taga ajasin. Ka restoranis said tüdrukud tantsu keerutada ilma, et nad kedagi seganud oleks. (Muidugi oleksime me neid keelanud, kui restoranis oleks olnud rohkem rahvast, aga õnneks istusime me suuremast peoseltskonnast eemal ja laste tantsurõõm ei seganud kedagi.)
Villa Wesseti restoran on KINDLASTI külastamist väärt. Hotellist EI TOHI lahkuda ilma, et oleksite sealset menüüd maitsnud. Ausõna ma ei valeta. “Kõik kiidavad Villa Wesseti restorani, me tuleme hea meelega katsetama,” ütlesid meie tuttavad. Nad ei pidanud kahetsema. Ma olen Villa Wesseti restoranis ka varem käinud (loe siit) ning ma olin täiesti kindel, et valik ei vea mind ka seekord alt. Ma ei hakkagi söögist eraldi kirjutama, sest esiteks ei ole ma siiski toidukriitik, kuid käsi südamel ütlen ma, et toitudega jäävad rahule ka suurimad kriitikud. Magustoiduks proovige kindlasti toorjuustu- ja karamellikooki!
Miks ma soovitan talvist Pärnut külastada? Teate kui mõnus on jalutada hämaratel tänavatel, astuda läbi mõnest väikesest kohvikust, juua soojenduseks kakaod, põigata sisse mõnda käsitoopoodi, teha väikene tiir mere ääres (pange soojalt riidesse!) ja siis minna kiirel sammul sooja saamiseks tagasi oma hotelli. Soojendada end veidike soojas hotellitoas, panna selga veidike pidulikumad riided ning seada sammud restorani. Villa Wesseti restoran on ideaalne nii sõbrannadega chillimiseks, romantikutele pidupäeva tähistamiseks kui lastega peredele. Veebruaris toimub ka talvine bluusifestival “The Blue Icicle”. Sõbrapäev on tulemas, broneerige Villa Wessetis tuba (siit), ostke bluusikontserdile piletid, nautige karget talveilma ja öelge, et te tagasi tulles ei ole puhanud. Luban teile, et ei jää palmisaare puhkusele alla. Ärge ainult kindaid ja salli unustage;)
-
2017 kokkuvõte – TOP 5
Üks hotelliaasta hakkab jälle otsa saama ja on aeg teha kokkuvõtteid. Ka 2017. aasta pakkus huvitavaid kogemusi, uusi avastusi, meeldivaid üllatusi, tekkisid uued lemmikud. Ma ei pane kirja oma selle aasta hotellikogemusi paremusjärjestuses, vaid selle järgi, milliste emotsioonidega need ööbimiskohad mind isiklikult üllatanud on või mille poolest meelde jäänud.
1. 2017. aasta üllataja – Go Hotel Shnelli. Peretuba, kus me ööbisime, oli täielik üllatus. See oli nii suur, et kui minult on tihti küsitud soovitusi hotellide kohta, kuhu mahuks ka rohkem kui kaks last ja kaks vanemat, siis sellesse tuppa mahub kenasti ära ka kuus inimest ning õhku ja ruumi liikumiseks jääb ikkagi piisavalt. Äärmiselt mõnus, lihtne, aga moodne tuba, kus olemas ka kööginurk, see oli minu viimaste hotellikülastuste kõige positiivsem üllatus.
2. 2017. aasta kõige hubasem hotell – Padise Mõis. Me tundsime end seal nii koduselt, et ma vist kaotasingi reaalsusetaju ning kujutasin korraks, ette, et me elame seal. Ma ei näinud põhjust lukustada toauksi, need olid meil lausa pärani kui Ida mööda mõisa ringi jooksis. Paljajalu. Kõik hotellikülastajad tundusid nagu olevat “meie inimesed”, nagu oleks meil külas. Suures õhtusöögisaalis peeti pidu, restoranis einestasid mõned paarid, klaveritoas mängis keegi klaverit, siit-sealt kostis laste kilkeid. See kõik moodustas sellise terviku, et pole ime, et mul reaalsustaju kadus. Kui mu abikaasa hilisõhtul meiega ühines, läksime me talle peauksele vastu, jällegi paljajalu, kuid samas nii elegantselt nagu mõisapreilidele kohane.
3. 2017. aasta parim spaakogemus (ühtlasi ka minu uus lemmik Eestis!) – V Spaahotell. Nelja tunniga, mis me veekeskuses olime, jäi mul pool pakutavast veel katsetamata. Põhjuseid tagasi minna on rohkem kui 11. Nii lapsega, lapseta, sõbrannadega, perekonnaga. Kui selles spaas ei ole piisavalt tegevust kõigile, siis ma ei tea, kus veel on. Mina, kui mitte kõige suurem spaade armastaja, olin täiesti vaimustuses. Lapsest ma isegi ei räägi. Tema oli mu peale solvunud, et ma järgmisel hommikul tagasi ei viitsinud minna. Tegelikult oleks pidanud, sest see on ikka üks paganama kihvt vee- ja saunakeskus.
4. 2017. aasta parim hommikusöök – Hotell Antonius. Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++. Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda!
5. 2017. aasta lemmikhotell – Kõue Mõis. Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.
Sellised need selle aasta lemmikud said. Ootame põnevusega, mida uut ja huvitavat on 2018. aastal meile pakkuda. Ma olen kindel, et pakkuda on palju, sest Eesti hotellid ei väsi positiivselt üllatamast.
-
Emme, kuna me uuesti lossi läheme?
“Emme, kuna me sinna lossi tagasi läheme?” küsis mu tol hetkel veel viimaseid nädalaid kolme-aastane tütar, kui mu arvutis Kõue mõisa pilti nägi. Viimati käisime me seal tema kolmandat sünnipäeva tähistama (LINK) ja mul on tunne, et see külastus jäi pisikesele printsessile vägagi eredalt hinge. Aga miks mitte teha Kõue Mõisas sünnipäeva tähistamisest traditsioon, mõtlesin ma endamisi, vastasin tütrele, et küll me kunagi läheme ja asusin järgmisel hetkel tegema neljandaks sünnipäevaks uut broneeringut Kõue Mõisa.
“Tore kui Kõue Mõisas sünnipäeva tähistamisest saaks iga-aastane traditsioon,” olin ma aasta tagasi kirjutanud ja see kinnitas mu arvamust selle kohta, et oma soovidega tuleb osata ringi käia, neil on kombeks täide minna. Uue mõisasünnipäeva vastu, et kiirete ja oluliste tööde kõrvalt leida aega ka perel koosolemiseks, ei olnud mul absoluutselt mitte midagi. Te võite ka vaid ette kujutada kui elevusse läks väike printsess saades teada, et tema sünnipäevaks lähemegi uuesti “sinna ilusasse lossi”.
Eesti üks vanimaid mõisaid, mille omanik Mary Jordan on erakordsel viisil ellu äratatud, nii et igas pisemaski detailis on näha kui läbimõeldult ja hingest maja taastatud on saanud, on vaieldamatult minu (ja tundub, et kogu meie pere) lemmik puhkuse sihtkoht Eestis. Seekord oli mõisa sõites äärmiselt ilus sügisilm, mis muutis ka meie mõisas viibimise eriliselt päikeseliseks. Päike peegeldas sisse toa mõlemast aknast, nii et end peegli ees valmis sättides, paitasid meid päikese ja klaasi koosmängus väikesed vikerkaared. “See on nii ilus tuba!” ütles mu tütar ja nõudis, et ma talle printsessi kleidi selga paneks. Loomulikult. Vähem ei olekski “lossis” elades sobilik.
Kõue Mõisa fenomen minu enda jaoks seisneb lisaks luksuslikule ja äärmiselt huvitavale sisekujundusele ning romantilisele aurale selles, et töötajad suhtuvad sinusse nii nagu oleks me ammused tuttavad või lausa maja püsielanikud, ma ei tea, kuidas nad sellise tunde suudavad tekitada, kuid ausalt üheski teises hotellis ei ole me end nii koduselt tundnud. Mina tegin üleval raamatukogutoas tööd, samal ajal jooksis minu tütar mööda mõisa ringi, tutvus iga nurgatagusega ning rääkis tädidega juttu. Tädid olid nii lapsesõbralikud, et õhtul kui kätte oli jõudnud meie sünnipäeva pikniku aeg, lubati lapsel ka köögis kaasas käia ning sünnipäeva peoks vajalikud taldrikud ja noad-kahvlid ise tuppa tuua. See tundub nii väikene asi, aga väikestest asjadest peitubki võlujõud. Ja kokku saab suur ning meeldejääv hotellikülastus kohta, kust alati on raskusi lahkumisega ning kuhu alati tahad tagasi minna.
Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.
Juba teist aastat järjest on mõisa restorani kokad meid üllatanud sünnipäevatordiga ja te ei oska isegi ette kujutada, kui suure naeratuse küünalde ja vulkaaniga kaunistatud tort lapse näole tõi. Ma ei oska seda ka sõnadega edasi anda, aga ma nägin seda rõõmu. Ja just ehedad emotsioonid, rõõm ning ühised mälestused ongi põhjus, miks me suurte kinkide asemel olema valinud sellised sünnipäevade tähistamised. See on palju rohkem väärt kui mõni ese. Kümne aasta pärast vaatame kõik koos perekonnaalbumit ning oleme tänulikud, et siinsamas, kodust mitte kaugel on peidus täiuslik paradiis. Muinasjutuloss. Kus meil on rõõm end nii koduselt tunda, et jääbki tunne, et oleme mõisa põliselanikud. Killuke kättesaadavat luksust argipäeva!
Ma ei tea, kas ma isegi pean seda mainima, aga kui iga väike tüdruk selles mõisas muutub koheselt printsessiks, siis teate, ka iga meeleheitel koduperenaine leiab endast üles kadunud kuninganna, sest see mõis lihtsalt mõjub niimoodi. Tahad kohe end kuidagi eriliselt tunda, paned selga kaunimad riided, kammid juuksed soengusse ning paned näkku make-up´i, mida sa muidu juba aastaid ei kanna. Ma tean, millest ma räägin.
Otseloomulikult on ka mõisa hommikusöök puhkuse üks kõrghetki. Mina olen hommikusöökide suhtes väga valiv, see tähendab, et mul on tegelikult lihtsad soovid, aga need toidud peavad olema hästi valmistatud. Kõlab ehk veidralt, aga seekord sõin ma kõige paremat kaerahelbeputru. Jah, ka nii lihtne asi võib oluline olla. Soojadest croissantidest, värskest mahlast, mahlasest peekonist ja kreemjast munapudrust ei hakka ma eraldi rääkimagi. Need olid täiuslikud nagu ikka.
Mõisast lahkumine on alati raske. Nagu läheks kodust ära. Aga uuesti tagasiminek on seda kiirem. Juba enne kui mõisaväravatest välja sõitsime, mõtlesime me, kuna uuesti tagasi minna. Kas kahekesi või kolmekesi, vahet ei ole. Romantiline on minipuhkus kindlasti. Hotelliveebis pakutava Kõue Mõisa romantikapaketiga saate tutvuda SIIN.
-
Soodsad hotellid Oslos
Norrat peetakse kalliks reisisihtkohaks, kus hotellid maksavad hingehinda, kuid tegelikkuses ei ole asi sugugi nii hull. Seepärast toomegi vahelduseks Eesti hotellidele ära mõned soodsad ööbimissoovitused Oslos.
1. Citybox hotell. Tagasihoidlik, kuid äärmiselt korralik hotell otse Oslo südalinnas, viie minuti kaugusel raudteejaamast. Hinna sees ei ole hommikusööki, kuid seda saab juurde osta samas majas asuvast kohvikust. Ideaalse asukohaga, kui reisite autota. Auto parkimine Oslo kesklinnas ei ole just kõige lihtsam. Paljud tuntumad vaatamisväärsused – ooperimaja, kuningaloss, parlament ja peatänav Karl Johan – on sõna otseses mõttes kohe ukse taga.
2. Comfort Hotel Xpress Youngstorget. Samuti kesklinnas, raudteejaamast ja keskusest 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Hinna sees ei ole hommikusööki, kuid lihtsa hommikusöögipaki saab koha pealt osta. Esimesel korrusel on olemas ka avatud lounge, kus on lubatud kaasa võetud toitu süüa ja mõnusalt aega veeta. Suvisel ajal on eriti mõnus veeta aega katusel asuval terrassil, kust avaneb suurepärane vaade Oslole. Hotelli plussiks on pesu-ja triikimisruumi olemasolu.
3. City Apartments Oslo. Kampen linnaosas, väga hästi ligipääsetav nii auto kui metrooga, metroopeatus paarisaja meetri kaugusel. Hommikusöök ei ole hinna sees, aga apartmentides on olemas korralik kööginurk. Hotell on tagasihoidlik, kuid toad ruumikad ja puhtad ning väga hea valik, kui peatuda Oslos pikemalt. Auto parkimine hotelli territooriumil on lisatasu eest, kuid lähedal on võimalik leida ka soodsamaid parkimiskohti.
4. Soria Moria hotell. Kesklinnast eemal, Holmenkolleni suusahüppe mäe läheduses asuv väga sümpaatne hotell. Hinna sees on parkimine ja oivalise valikuga hommikusöök, hotellis on olemas väike spaaosa. Veidike kallima hinnaga kui kolm esimest soovitust, kuid kindlasti üks parim valikuid hinna ja kvaliteedi suhtes.
Fotod: Soria Moria hotell
