Blog

Spaa, kus lapsega pole midagi teha?

Nii nagu sai lubatud, kirjutan ma V Spa vee- ja saunamaailma poolest ka pisut rohkem. Põhjused selleks on lihtsad. Enne spaasse minekut kuulsin ma ülekaalukalt negatiivseid kogemusi – lapsega pole seal midagi teha, saunasid on vähe, rätikuid ei jätkunud, järjekorrad ja libe põrand. Oma silm on kuningas ja nii oli mul lõpuks hea meel, kui 3-aastase tütrega spaad testima suundusime.
Esimese, natuke uudse asjana Eesti spaades, meeldis mulle see, et riietusruum oli ühine. Ma olen tihti tundnud end kohmetuna kui mõni ema oma kooliealise poja naiste riietusruumi kaasa on võtnud, sest ei taha last üksinda meeste riietusruumi saata, siin jääb see mure olemata. Riietusruum, st kapid, kuhu oma asjad panna on ühine, riietuda saab privaatsetes kabiinides. Ei olnud kusagil järjekordi ega ebamugavat küünarnukitunnet, aga kui tegu on uue ja põneva kohaga, siis ausalt öeldes on täiesti loomulik, et rahvast on rohkem. Meie käisime spaas nädala sees ja keset päeva (kuigi kui me lahkusime oli juba täitsa õhtu) ning rahvast jagus, kuid ebameeldiv see kindlasti ei olnud. Pigem käis spaas mõnus melu.

V Spas on 11 erinevat basseini ja mullivanni. Veeatraktsioonidega lastebassein ja väikelaste laevaujutustee sobib minu meelest väiksematele kui kolmeaastased, kuid ka kolmeaastane ei tahtnud sealt kuidagi lahkuda. Ma tundsin korraks hirmu, et meie spaakülastus piirnebki vaid selles väikeses basseinis mängides ja mul jääbki ülejäänud spaa avastamata. Vesi oli mõnusalt soe ja õhutemperatuur samuti.

Õnneks on basseinide juures olemas muuhulgas ka laste ujumisrõngad ja nii õnnestus mul laps endaga suurde basseini meelitada. Ma ei oska ujuda ja sellepärast ma üldiselt väldin lapsega basseine, kus basseini üks osa ootamatult liiga sügavaks läheb, siin ma seda kartma ei pidanud. Mulle endale meeldis, kuidas spaa oli justkui tsoonidesse jaotatud. Mullivannid olid natuke eemal ja eraldatud, kuid siiski moodustasid basseiniga mõnusa ühtse ansambli. Samamoodi olid taimedega eraldataud väikesed mullivanni-massaažinurgad basseinis sees, nii et tekkis mõnus oma keskkond, kus mulistada,

Meie lemmikkohtadeks sai veealuse massaažiga lesila, vastuvoolu ujumine ning loomulikult veebaar. Lapse jaoks oli nii põnev kogemus istuda veealusel toolil ja baarist endale juua tellida. Samamoodi tundus see populaarne olema ka täiskasvanud külastajate seas. Väga mugavaks on tehtud ka maksmine, kõik oma ostud registreerid käevõruga ning tasud veekeskusest välja minnes. Ei mingit muretsemist selle pärast, kas ja kui palju raha peaks kaasa võtma ning kus oma rahakotti hoida.

Mul on natukene kahju, et mul jäi katsetamata kalaateraapia, kus doktorkalad (Garra Rufad) puhastavad ja koorivad jalgu, toitudes pindmistest surnud naharakkudest. Samas teevad kalad ka mikromassaaži, mis toniseerib nahka ning parandab vereringet. Järgmine kord tahan ma selle ka ära proovida. Ekspress kalahoolitsus jalgadele maksab ühele inimesele 19 eurot ja kahele 27 eurot (20 min). Kes juba proovida on jõudnud, jagage kogemusi palun. Kas on väga kõditav või pigem natuke hirmus?

Saunadest olid olemas aurusaun, gaasikerisega saun ja hamam. Ma ei olnud päris kindel, kuidas mu laps saunadesse suhtub ja kui ta ühel hetkel oli nõus basseinist välja tulema ning saunamaailma külastama, siis jätsin ma veekeskuse saunad katsetamata ja suundusin koos lapsega kohe saunamaailma. Saunamaailmas ootavad puuküttega saun, vene banja, aurusaun ja kadakasaun. Viimane neist on minu uus absoluutne lemmik. Kadakapuidu ehe aroom on nii mõnus, et sinna sauna tahaks kohe pikemaks jääda.

Kui arvate, et lapsel pole saunamaailmas midagi teha, siis te eksite. Isegi kui teie laps ei ole suur saunataja, siis trepist alla minnes ootab teid lõõgastusmaailmas tõeline üllatus. Täiesti ehe rand ja rannaliiv. Täielik ootamatu suvesoojus ja liivane rand keset veebruarikuist Tartut. Pärast oli küll tükk tegemist, et liiv riiete vahelt kätte saada, kuid meie meelest oli see vaid osa lõbust.

Saunamaailmas jäi mul katsetamata saunarituaal, mida kindlasti soovitati proovida, aga peale neljatunnist mulistamist ja saunatamist olime me nii väsinud, et ei jaksanud enam oodata, argipäevadel algavad saunarituaalid kella 18:00st, laupäeval kella neljast ja pühapäeval kella kahest.
Saunamaailmast suundusime me soolamaailma, kus meie lemmikuks sai soola-aurusaun. Minu suureks üllatuseks ja meeleheaks meeldis meresoolaga keha hõõrumine ka mu tütrele, nii et ma ei pidanud sealt sugugi lapse pärast ära kiirustama. Leilitamise vahe peal nautisime me soolabasseinis ainulaadset võimalust veepinnal hõljuda ja lõõgastuda. Soolane bassein teeb väidetavalt head ainevahetusele, noorendab nahka, leevendab liigese- ja lihasepõletikke, soodustab vereringet ning aitab stressi, unehäirete ja ärevuse vastu. Esimeste kohta ei oska ma midagi otseselt öelda, kuid mõnus rammestus tabas meid peale soolamaailma külastust küll, nii et me juba kell seitse hotellitoas unega võitlesime. Soolamaailmas olemas ka soolakivisaun, mis eriti kasulik neile, kel probleeme hingamisteede ja astmaga.
Nelja tunniga, mis me veekeskuses olime, jäi mul pool pakutavast veel katsetamata. Põhjuseid tagasi minna on rohkem kui 11. Nii lapsega, lapseta, sõbrannadega, perekonnaga. Kui selles spaas ei ole piisavalt tegevust kõigile, siis ma ei tea, kus veel on. Ma ei oska mitte ühtegi laitvat sõna öelda. Põrand oli võib olla tõesti libe, kuid plätudega ei olnud meil ka seda probleemi, pealegi olid koristajad kogu aeg olemas ja kuivatasid koheselt märjad põrandad. Mina, kui mitte kõige suurem spaade armastaja, olin täiesti vaimustuses. Lapsest ma isegi ei räägi. Tema oli mu peale solvunud, et ma järgmisel hommikul tagasi ei viitsinud minna. Tegelikult oleks pidanud, sest see on ikka üks paganama kihvt vee-ja saunakeskus.

Aga see ei ole veel kõik. Ilumaailmast ja hoolitsustest ma ei ole veel rääkinudki. Hoolitsuste nimekiri võtab silme eest kirjuks ja kui ma pidin endale ühe hoolituse valima, siis seda valikut oli ikka väga raske teha. Paljud hoolitused tehakse Tartust alguse saanud kodumaise brändi LUMI toodetega ja kuigi LUMI ei ole minu lemmikute hulka kuulnud, otsustasin ma valiku teha just LUMI sügavniisutav massaažiga kanepihoolitsuse (30 min 29 eur) kasuks. Mulle tundus, et Tartus olles on õige valida Tartust inspiratsiooni saanud hoolitsus. See oli parim otsus, mis ma olen üle pika aja teinud. Ma olen nüüd unustanud küll selle naise nime, kes mind masseeris, kuid ma kavatsen selle uuesti välja uurida, sest kui te tahate kehahoolitsust, mille tulemuseks on rahulik meel ja lõõgastunud keha, siis selle naise käed teevad imesid. Ma olin terve ülejäänud päeva nagu mingis teises maailmas, mu keha oli nii kerge ja pingetest vaba, et ma tundsin end nii harjumatult, mu käed olid vedelad ja ma tundsin terve päeva mõnusat rammestust, teistmoodi hingamist (note to self: järgmine kord vali kindlasti pikem massaaž). Ma saan aru, et seda lugedes võib see tunduda nõmeda voodoo või reklaamina, kuid see oli tõepoolest nii. Vaieldamatult üks parimaid massaaže ning ka eelarvamus LUMI suhtes sai purustatud. LUMI näohoolitsustega saate te nüüd muide kaasa ka minitoote (meigieemaldaja või kollageeni tootmist aktiveeriva näokreemi (note to self: mul on seda vaja).

Järgmine kord tahan ma ära proovida Vana-Eesti massaaži (60 min 49 eur), V Spa holistilise spaa-rituaal näole ja kehale (90 min 79 eur), Šokolaadi- karamelli vahuvanni (lastele ja vallatutele täiskavanutele, 30 min kahele 25 eur) ja… Oh issand, ma tahaks kõiki neid hoolitsusi (LINK)!

Lõpuks ometi on olemas üks ilumaailm, kus protseduuride toad ei ole kõledalt valged, vaid hubased ja kutsuvad. Ma tahan sinna tagasi!

PS. Keda huvitavad V Spaahotelli majutusega paketid, saavad neid näha ja broneerida SIIT

28. veebr. 2017
"V" nagu võrratu või vara veel?

V Spaahotelli ilmumist Tartusse oodati tõenäoliselt sama pikisilmi nagu me ootame jõule ja jaanipäeva. Mina kui Tartu tihe külaline ja endine tartlane, olin elevuses. Mulle meeldib Tartu, mulle meeldib, et see on hariduse- ja teaduselinn, mulle meeldivad siinsed “sallitallajate” öölokaalid, mulle meeldib Tartu juures palju asju, kuid ma ei ole kunagi mõistnud, miks siin pole üht korralikku spaad. Kui siis spaa lõpuks eelmise aasta detsembris avati, hakkasin ma siit ja sealt kuulma kiituse asemel hoopis kriitikat, see üllatas mind. Ligadi-logadi olla, lapsega pole seal midagi teha, põrandad on libedad, saunasid vähe, liiga vara avatud. Seega pean ma täiesti ausalt tunnistama, et ma ei oodanud sellest külaskäigust suurt midagi. Ma ei ole tegelikult üldse väga suur spaataja, selles mõttes, et mulle meeldivad väiksemad ja nö. intiimsemad boutique-spaad. Suured basseinid jätavad mind üldjuhul külmaks ja millegipärast olin ma endale nüüd loonud illusiooni, et V Spaahotelli just veekeskuse osa on lihtsalt üks suur bassein, kus midagi teha pole.

Jälle kord sain ma kinnitust, et eelarvamused on üks kole asi ja klišeena kõlavale vanasõnale, et oma silm on kuningas. V Spaahotell ruulib! Karavanituba, kus kesest kehva suusailma on võimalus põigata suvisele liivarannale (ei, see ei ole piltlik kujund, vaid teid ootabki Lõõgastusmaailmas ees päris liivarand), nö basseinibaar, kadakasaun ning soolamaailm said meie lemmikuteks, kanepiõliga kehahoolitsusest tahaksin ma lausa eraldi postituse kirjutada (ka see ei ole liialdus). Meie veetsime spaas umbes neli tundi ja mulle meeldis näha, kuidas spaa päeva jooksul oma nägu muutis – päikesepaiste asendus hämarusega ja näitas spaa mitmepalgelisust.Mina isiklikult soovitangi teil spaad külastada nii, et saate osa mõlemast näost. Nii aja- kui maailmataju kaob.
Aga alustame algusest. Hotellist. Mind ei üllata hotellide puhul enam suurt midagi, kõik on detailid ühel või teisel moel kipuvad korduma ja üldsegi mitte pahas mõttes, sest palju sa neid hotellitube siis ikka erinevaks teha saad, V Spaahotellil on see õnnestunud. Ja jällegi, piltidelt vaadates tundus mulle korraks, et võib olla on luksuse ihalusega mindud natuke liiga kaugele, et kulda ja erinevaid elemente on liiga palju ning et need võivad koormavalt mõjuda. Tegelikkus on aga see, et hästi palju on kasutatud puitu ja klaasi, mis mõjub üheaegselt nii mahedalt kui modernselt, sinna kõrvale erinevad luksuslikud detailid ja kokku ongi saadud midagi uudset.

Kindlasti on palju elevust pakkunud vannitubade klaasist sein, mida saab varjata vaid väljastpoolt ette tõmmatava kardinaga. Ma võin teile pea anda, et kui ma oleks seal toas olnud koos mehe ja lapsega, siis ühel või teisel hetkel oleks üks neist kardina eest ära tõmmanud nalja viluks. Pean samas ütlema, et ilmselt tekiks sama kiusatus ka mul. Nüüd olin ma lapsega kahekesi ja ta ei lubanud mul isegi kardinat ette tõmmata. Iseenesest mõjub see klaasist sein tõesti väga värskelt ja annab juurde nii ruumi kui valgust, duši all käies muutus vannituba toaga mõnusaks tervikuks ja päris omapärane tunne oli vaadata samal ajal läbi toaakna kardina paistvaid Tartu katuseid. Samas mulle ikkagi meeldiks, et mul oleks võimalus aken ka seestpoolt rulooga katta, lihtsalt igaks petteks.

Tuba oli ruumikas ja hästi läbimõeldud, mõnus mugav tugitool, mille mina töötegemiseks hõivasin, oli tegelikult lahtikäiv voodi. Ma olen hotellis lisavoodis maganud, ei saa öelda, et see oleks meeldiv kogemus olnud. Selles lisavoodis võiksin ma vabalt magada. Nüüd siis teate, et selles hotellis ei tasu lisavoodi ebamugavust karta. Toa puhul meeldisid mulle väikesed detailid. Complimentary vesi, kohv ja tee, triikimislaud ja triikraud – te ei kujuta ette, kui tihti ma olen kohvrist kortsu läinud riideid välja võttes mõelnud, et miks ometi ei võiks need kaks tarbeeset toas olemas olla ja väikese muige tõi mulle suule tuppa jäetud teade, kes toa korda seadsid meie jaoks ja kui meil peaks olema mõni väiksemgi presentsioon, siis andku me teada, sest nad tunnevad omanikke ja küll lahendus leitud saab. Ei, see ei olnud mingi ekstra personaalne kiri mulle, vaid selline humoorikas teade ootab toas igat külastajat.
Hotelli teisel korrusel paiknev V konverentsikeskus pakub äriklientidele konverentsi ja koolitusruume ning banketisaale, mis mahutavad ühtekokku kuni 700 inimest.

Kui jutt vaikselt töötajate peale sattus, siis mulle jäi eriliselt sümpaatselt silma see, kuidas vastuvõtu administraatorid uusi töötajaid välja koolitasid, nemad ei pannud ilmselt tähele, et ma neid silmanurgast jälgin, kuid seda oli meeldiv vaadata, kuidas töötajad tiimina töötasid. Muidugi tegi minu südame soojaks hotellipoolne vastutulek, et me võiksime check in’i teha varem kui kell kaks. Ma olen selle üle nii tänulik, sest väsinud kolme-aastane ei pruugi olla lillepidu, nii saime me kenasti lõunaune enne spaakülastust mugavas voodis ära teha. Järgmisel hommikul oli mul planeeritud üks kehahoolitsus ja ma lootsin natukene, et ehk saame me ka check out´iga venitada, kahjuks see enam võimalik ei olnud, sest hotell oli täiesti täis broneeritud. Tegu ei ole just väikese hotelliga – X tuba siiski ja selline täituvus on muljetavaldav. Kindlasti mängib rolli ka see, et tegu on uue ja huvitava hotelliga, kuid nüüd hotellis ka ise külastajana viibinud, siis ma saan sellest täituvusest aru.
Hotellis on olemas nii kohvik kui restoran, meie valisime õhtustamiseks restorani. Sõnu “õhtustama” ja “meie” on muidugi siinkohal natuke patt kasutada, sest peale mõnda ampsu oma lastemenüü roast avastas minu õnnetuseks laps kõige ägedama lastenurga, mida ma siiani näinud olin ja tema söömine jätkus mänguköögis. Ma ütlen hetkel õnnetuseks, aga tegelikult on see köök seal puhas õnnistus, te ei pea kartma, et lastega ei saa restorani tulla, et nad hakkavad ringi jooksma või et neil hakkab igav. Nad kaovad mängunurka ja te ei näegi neid. Mängunurk on tõepoolest lahe. Kõik mänguasjad on kvaliteetsed ja puidust ning lapsel kaob seal ajataju. Jällegi ühelt poolt nii õnn kui õnnetus. Kui tulla seltskonnaga õhtustama, siis on rõõm, et lapsel on restoranis midagi teha, sest ma ei ole näinud last, kes jaksaks mitu tundi laua taga istuda, kui aga oled üksi koos lapsega ja tahad ära minna, siis on vaja korralikku veenmisoskust, et laps oleks nõus mängunurgast lahkuma. Seda ei saa lapsele ette heita. Ma pean välja uurima, kust need mänguasjad pärit on, sest teate, isegi endal tui tahtmine selles köögis mängida.

Ka hommikusöök oli mõnus, kuid kui siis nüüd lõpuks ka natukene kriitikat, siis minu jaoks jäi see natukene liiga tavaliseks. Kõik oli küll olemas, kuid ma ootasin natukene rohkemat, eriti jäi minu jaoks puudu rohelise valikust. Sellele soovitaks ma hotellil tähelepanu pöörata, minusuguseid keskealisi, kes kaalu jälgivad, on aina rohkem. Muidugi sain ma kõhu täis ja toit maitses hästi, kuid kogu hotelli suursugususe juures jäi see natukene kahvatuks. Natukene.
Minu kogemus hotellipoolega V Spaahotellis oli kokkuvõttes nii hea, et tartlaste peale olen ma nüüd natuke kade. Fakt on aga see, et Tartu on end turismikaardile kinnitanud hoopis teisel tasemel kui siiani. Kes selles ise veenduda soovib, saab V Spaahotelli pakette näha ja broneerida läbi Hotelliveebi siit (LINK).
Spaast ja sealsetest hoolitsustest pikemalt juba järgmisel nädalal.

13. veebr. 2017
Hotelliveeb soovitab: kus veeta valentinipäev?

Kohe-kohe on kätte jõudmas romantikute lemmikpäev ja aina enam hakkavad silma punased roosid, mõmmid ja šokolaadid, millega oma kaaslast selle päeva puhul rõõmustada. Meie omalt poolt leiame, et kõige toredam korraks, keset nädalat aeg maha võtta ja nautida kvaliteetaega teineteise seltsis. Aga kuhu minna ja mida valida kui pakkumisi on nii palju? Toome teile ära omad lemmikud.
LUKSUSLIK ROMANTIKA
1. Romantikute paradiisiks ja abiellujate lemmikpaigaks Tallinnas on kindlasti hotell Kolm Õde (LINK). Kõik hotelli 23 tuba on erinevad nii kujult kui ka disainilt, seega võib siin käia korduvalt ning saada igakord täiesti uue elamuse osaliseks. Lilled ja toas ootav vahuvein kuuluvad loomulikult asja juurde ning hotellis asuvas restoranis Bordoo pakutakse äärmiselt kõrgkvaliteedilist gurmee-elamust koos suurepärase teenindusega.

2. Grand Hotel Viljandis (LINK) annab teie käsutusse lõige luksuslikuma toa kogu hotellis, mis on sisustatud eksklusiivse mööbliga. Hotelli luksuslikuim numbrituba koosneb kahest eraldi ruumist – magamistoast ja elutoast. Lisaks asub 2002.aastal avatud hotell Viljandi elegantseimas hoones, mis valmis aastal 1938 ja sai endale nimeks Esimene Viljandi Esinduslokaal ehk EVE.

3. Hoolikalt valitud detailid, maitsekalt kombineeritud sisekujundus ja isiklik lähenemine teevad hotell Lydiast (LINK) Tartus 4 Superior tärnidele vastava hotelli. Toomemägi, Raekoda ja Tartu Ülikooli peahoone on vaid sammukese kaugusel. Alustage õhtut mõnusa jalutuskäiguga vanalinnas, et hiljem nautida maitseelamust restoranis Hõlm…

MEELIÜLENDAV GURMEE

1. CRU Hotell ja Restorani kolmekäigulise õhtusöögiga (LINK) ei jäta kindlasti külmaks ühtegi toidunautlejat. Dmitri Haljukov oli Eesti esindaja kokkade olümpiaks nimetatud Bocuse d´Ori lõppvõistlusel 2015. aastal Lyonis ja saavutas tubli 14. koha. Teid on ees ootamas lisaks 3-käigulisele õhtusöögile hotellituppa saabudes ka vahuvein, roosid ja puuviljavaagen.

2. Kaks Pärnu restorani on valmis teile pakkuma koostöös unustamatuid maitseelamusi! Rannahotelli ja Villa Wesseti restoran (LINK) annavad Sulle võimaluse asuda suurepäraste maitsete rännakule. Sinu päralt on kogu valik mõlema restorani menüüst, millest saad ise kokku panna oma unistuste lõuna- või õhtusöögi. Ja seda kaks päeva järjest.

3. GMP Clubhotel’is (LINK) asuv GMP Pühajärve Restoran on valitud neljal järjestikusel aastal Eesti parimate restoranide hulka. Ja seda kindlasti mitte põhjuseta. Olles ümbritsetud kauni Lõuna-Eesti looduse pärlitega, austavad kokad restorani köögis kohalikke saadusi ja eestimaist toidukultuuri.

LÕÕGASTAV SPAA

1. GOSPA (LINK) Kuressaares on ilmselt paljudele spaapuhkuse sünonüümiks. Me mõistame, miks. Minge nautima teineteist, soojust, kena teenindust ja häid hoolitsusi. Kes on kiire broneerija, saab mõnuleda sviidis!

2. Von Stackelberg Hotell Tallinn (LINK) üllatab sind talvise õhustikuga ideaalses asukohas – Toompea jalamil. Spaahoolitsused viivad peast argimured ja suupisted kahele lobby baaris aitavad viia õhtu uuele tasemele.

3. Vihula mõis (LINK) oma väikeste maaliliste jõesaarekeste ja valgete kaarsildade, käänuliste teede ja salajaste paviljonidega suursuguse mõisapargi ning sajandeid vanu mõisahoonetega on justkui väike omaette külake ja tõeliselt romantiline koht. Pärast vana mõisa saladuste avastamisretke ootavad Teid eriline elamus – luksuslik lõõgastav massaaž.

7. veebr. 2017
Siis kui mul oma kärsituse pärast piinlik oli

Nädalavahetusel oli mu vanaema 85. sünnipäev ja tundub, et hakkab juba tekkima omamoodi traditsioon sünnipäevi hotellides pidada. Seekord olime perega otsustanud õhtustada Antoniuse hotelli restoranis. Restoranist kirjutan ma eraldi postituse, sest kõige pealt tahan ma lihtsalt hotellist endast kirjutada. Ja natukene vastuvõtus olnud noormehe ees vabandada, et ma nii närviliselt kella tilistasin. “No aga ma pidin ju lapse ja kottidega lausa viis minutit ootama!” ajasin ma end sisimas keema ja olin peaaegu nähvamas kui noormees kusagilt välja tuli. “Ma väga vabandan, aga ma pidin ühe kliendi mure ära lahendama ja ei saanud kohe tulla,” vabandas ta. Mul hakkas piinlik. Ma ei suutnud viit minutit kannatada ja olin kärsitult kella kõlistanud nagu mingi diiva, kelle saabudes peab lahti olema rullitud punane vaip? Noormees vabandas veelkord, et tõesti, kliendi mure vajas lahendamist ja mul hakkas veel piinlikum. Miks ma olin end pidanud kellestki olulisemaks? Ühesõnaga. Minu suured kiidusõnad meid vastu võtnud noormehele, kes närviliste klientidega nii professionaalselt hakkama saab.

Antoniuse hotelli kohta olin ma eranditult vaid kiidusõnu kuulnud ja loomulikult tekkis mul siis huvi see hotell ka ise oma silmaga üle vaadata. Paar aastat tagasi ööbisid seal mu sugulased, kes olid samuti vaimustuses, et Tartus selline hotell on. Ma mõistsin nende vaimustust. Te ju teate, et kui mulle öelda “ajalugu”, siis ma olen juba müüdud. Nii juhtus ka Antoniuse hotelliga. Väärika ajalooga hoone, mida esmakordselt on mainitud juba 16. sajandi ürikutes, sai oma praeguse ehitusliku lahenduse 1811.a. Läbi aegade on siin tegutsenud kübarameistri töökoda, Liivimaa Aadlimõisade Krediidiselts, Püha Antoniuse Gild ja politseikontor. Hoone on arhitektuurimälestisena kaitse all ning seetõttu on hoole ja armastusega taastatud ajaloolisest interjöörist ja eksterjöörist nii palju kui võimalik. Vanimaks taastatud väärtuseks võib pidada keldris asuvaid 18.sajandist pärit ristvõlve. Mis mulle kohe silma hakkas oligi hool ja armastus, millega hotell on taastatud. Ei mingit odavat papist “antiiki”, vaid päris antiikmööbel, tubades on läbimõeldult ja hoolikalt sobitatud erilised värvilahendused, tapeedimustrid, seinamaalingud, kahhelkaminad-ahjud, samet- ja roosilise kangaga pehme mööbel ning ajastukohased aksessuaarid. Ma palusin endale teha ka majas väikese eksursiooni ja kuigi kõik toad on eriilmelised, siis on absoluutselt igas neis läbivad ühtsed detailid, mis moodustavad terves hotellis mõnusa terviku.

Meie tuba asus esimesel korrusel vaatega otse ülikoolile. Rohkem Tartus ja vanalinnas, keset ajalugu, ilmselt ööbida ei saakski. Mulle tuli lausa nostalgia peale, sest Tartu Ülikool on minu jaoks erilise tähendusega. Ma olen seal uksi kulutanud viis aastat, kuid juba 13 eluaastast teadsin ma, et see on see kool, kuhu mina õppima lähen. Mul oli vaja ka enne õhtusööki natuke tööd teha ja nii istutasin ma end pisikese lauakese taha, lükkasin aknalt eest kardinad ja nautisin vaadet Tartu Ülikoolile. Vaade Tartu sümbolile ja minu arvates ka Eesti ühele väärikaimale hoonele oli vapustav.

Kui veel rääkida töötegemisest, siis kindlasti oli suureks plussiks see, et hotellis oli võimalus tasuta printida. See on vähemalt minu jaoks näiteks komandeeringupakettide juures oluline. Mulle meeldib paberil joonlauaga järge ajada.

Õhtul kui ma uuesti tuppa tagasi tulin ja tööd tegin oli ülikool selga pannud öökuue ja säras tuledes, väljas oli pime ja vaikne.

Ma olin natukene kartnud, et esimene korrus, kesklinn ja laupäeva õhtu võivad tähendada lärmi, kuid öise vaikuse järele otsustades oleksin ma võinud öelda, et hotell asub kusagil kõrvatänavas. Hommikul rääkis mulle vastuvõtu administraator, et tegelikult ongi ülikooliesine tänav äärmiselt vaikne ja lisas, et 17.sajandil võis ülikooli ees aegajalt lärmi olla, sest seadus ei lubanud üliõpilastel tarbida alkoholi ja kui juhtus, et keegi linnas politseile purjutamisega vahele jäi, visatai ta ka kartsa ja heideti ülikoolist välja; kui aga tudengil õnnestus politsei eest põgeneda ülikooliesisele alale, oli see ülikooli siseasi, purjutanud tudeng visati küll kartsa, kuid ülikooli omasse ja kooliteed võis ka jätkata. Aasta 2017 laupäeva õhtul ei kuulnud mina igatahes kedagi ei politsei eest ära jooksmas ega isegi maja ees kõndimas ning uskuge mind, ma olen kerge unega. Ma kuulen asju. Väidetavalt olla majas ka oma kummitus, kes aegajalt pidavat majas ringi kolistama, kuid ka tema oli sel ööl kas sügavas unes või lausa linna peal. Koos Tartu vaimuga. Meie ei kohtunud temaga ei restoranis, toas ega ka kaminasaalis.

Õhtusöögist räägin ma eraldi ja nii jõuamegi me minu lemmikteemani. Hommikusöök! Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++ Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda!

Järgmine kord kui ma siin ööbin (ma usun. et see saab olema üsna pea) tellin ma ka hommikusöögi voodisse ja tunnen end nagu kuninga kass. Selles hotellis on luksusega lihtne ära harjuda. Ma soovitan teil kindlasti Hotell Antoniust külastada, see on killuke kättesaadavat luksust argipäeva. Valentinipäev on saabumas – on täpselt õige aeg oma kaaslast ühe sellise puhkusega üllatada. Hotelliveebi kaudu saate seda teha SIIN

23. jaan. 2017
Pea ees tundmatusse vette

Uue aasta esimene kuu on siin juba tuure kogumas, aga mina ei ole blogile tuure sisse saanud. Põhjus ei ole sugugi minu laiskuses, vaid minu soovis uut aastat täiesti uutmoodi alustada. Ei, ma ei ole üks neist, kes lubab esimesel jaanuaril hoogsalt treeningsaali minna, ma tunnen end selleks liiga hästi, aga natuke sporti sisaldas see viivitus küll. Nimelt leidsin ma Hotelliveebi pakkumisi läbi käies ühe erilise pakkumise, mis mu tähelepanu köitis – Tiiker kodumajutuse talisupluse pakett (LINK). See tundus nii hullumeelne ja teistmoodi, et mul tekkis vastupandamatu soov see omal nahal järele proovida. Esimene aeg, mis mulle sobis, oligi alles sellel nädalal ja nii ma lõpuks Haapsallu jõudsingi, et uue aasta saabumist tähistada pea ees tundmatusse vette hüpates. Olgu see siis hea enne!
Kui ma Kertuga, kes on Tiiker kodumajutuse hing ja kirglik talisupleja, plaani paika panin, valdas mind täielik elevus, selline lapselik elevus, aga ka hirm. Me räägime siin ikkagi jaanuarikuust ja jääkülmast veest, akna taga lõõtsutab korralik torm. Ma tabasin end mõtetelt, et kas ma ikka julgen, kas ma saan hakkama, kas see ei ole liiga hirmus? Kertu küll süstis minusse nii palju positiivsust ja tahtejõudu, et mulle tundus, et ah muidugi teen ma selle ära, see on ju käkitegu, aga siis tulid sõbrad ja tuttavad oma juttudega. Eranditult kõik pidasid mind hulluks, pooled arvasid, et nüüd olen ma kindlasti mitmeks nädalaks haigusega ja isegi mu mees, kelle ema on aastaid talisuplusega tegelenud, küsis, et kas ma ei tahaks ümber mõelda. Olgu siis ka tõe huvides öeldud, et ma ei ole ei sportlik ega veel vähem talisportlik, külmavares ma ei ole, kuid külma vett ma ei armasta kohe kindlasti mitte. Aga mina ei tahtnud ümber mõelda. Vähemalt nii sisestasin ma endale õhtul romantilises ja armsas toas tuule käes laulvat valtsplekki kuulates.

Ja siis saabus hommik.

Hommikut alustasime me joogasse minekuga. See sobis mulle, ma mõtlesin, et püüan end talisupluseks õigesse meeleollu mediteerida, sest aknast välja vaadates paistis lumetorm ja ilm ei paistnud kõige sõbralikuma moega. Ma kahetsesin, et olin lubanud jääauku hüpata, see tundus ikkagi täiesti ületamatu. Hullumeelsus teiste sõnadega! Kes on need hullud, kes talvel vabatahtlikult külma vette hüppavad ja veel ilmaga kui hea peremees ei lase koeragi toast välja?

Kaks tundi hiljem olime me koos Kertu ja teiste talisuplejatega sadamas. Tuul puhus ja lumi tuiskas, teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna.Või siis pigem riidest lahti võtta.

Nii ma ühel hetkel seisingi seal – jaanuarikuu tormis nelja kraadi külma käes vaid ujumisriietes, valmis hüppama tundmatusse kohta. Ja ma hüppasin! Kui ma suvel ei suuda ujuma minna enne kui merevesi on korralik „supp”, siis nüüd ei tundnud ma mingit külma. Ma ei mõelnud üldse, vaid lihtsalt astusin mööda redelit jääauku. Võti selles seisneski. Mina piirdusin paari ujumistõmbega seal samas koha peal, aga profimad ujusid vees lausa minuti. Ulme. Teate aga, mis on kõige naljakam? Mulle meeldis see täiega!

Kuid nüüd, olles selle omal nahal järele proovinud, saan ma neist aru, miks nad seda teevad. Peale suplust läksime me koos mõnusale hommikusöögile Müüriääre kohvikus. Ma olin kartnud, et ei saa peale suplust külma kontidest ära, kuid mu keha oli täiesti taastunud, vaid jalad surisesid veel natukene mõnusalt. Ma olin täis energiat ja positiivsust.

Muide hea energia ja positiivsus on kaks võtmesõna lisaks hubasusele kui rääkida nüüd ka Tiiker kodumajutusest. Majaomanik Kertu on nii täis jõudu, sära ja positiivset energiat, et see on lausa nakatav. Kui te tunnete, et olete argipäevadest või tööst väsinud ja stressis, siis minge Haapsallu, uskuge mind, te tunnete end peale väikest puhkust nagu uus inimene. Loomulikult ei pea te koos Kertuga minema talisuplema, kuid ma soovitan seda siiralt, see tunne, mis teid pärast valdab, on sõnaseletamatu. Eneseületus, mis paneb mõtlema, et kui ma sain hakkama sellega, saan ma hakkama ka kõige muuga. Peale jäist karastust ootab teid ka kuumaks köetud saun, ja mis saaks veel mõnusam olla keset talvekülma, saunast sooja saanuna keerad end pärast mõnusalt kerra diivanile pleedi sisse. Aurav kuum teetass käes. Täielik talveidüll.

Ma ei olnud varem üheski kodumajutuses ööbinud ja ma ei osanud sellest ka midagi arvata. Kertu ise oli minu saabudes küll kodust ära, kuid mind juhatas mu tuppa äärmiselt viisakas ja armas noor poiss – viienda põlvkonna esindaja, kes selles majas järjest elab. Te ju teate juba, kuidas ma armastan majasid, millel on lugu rääkida! Tiiker kodumajutusel on lugu rääkida. Väike vihje teile – kui te Kertuga juttu ajate, siis küsige temalt majaalbumit vaadata. Mulle meeldis selle ööbimiskoha juures see tunne, et ma ei ole keegi võõras umbisikulises hotellis, üks Haapsalu pere oli oma maja uksed ja hinge mulle avanud ning mind endale justkui külla kutsunud. Maja teisel korrusel, kus asub külaliste osa, on üks üheinimese ja üks kaheinimese tuba, ühine suur elutuba ja köök.

Mina olen hästi sotsiaalne inimene ja kujutasin ette, kuidas ma oleksin õhtul koos kellegi (esialgu) võõraga elutoas „Seenelkäiku” vaadanud. Eriti soovitan ma aga seda ööbimispaika kaaluda Haapsalu külastavatel lastega peredel, kes jäävad rohkemaks kui üheks päevaks. Koolivaheajaks näiteks. Haapsalus on ju piisavalt palju tegemist nii suurtele kui väikestele. Lisaks sellele, et teil on olemas oma köök, kus söögid teha ja end kodusena tunda, on vannitoas olemas ka pesumasin. Lastega vanemad, te ju teate, milline õnnistus see võib olla. Hambapasta oli ka olemas, ja jumal tänatud, sest mina suutsin oma hambapasta koju jätta.

Ma lahkusin Haapsalust täis uut energiat. Pühapäeval olen ma seal juba tagasi, sest mind kutsuti joogalaagrisse. Kes teab, võib olla lähme me ka talisuplema, tõenäosus selleks on täiesti olemas. Võib-olla saab minust lasua üks neist „hulludest”, kes regulaarselt talisuplema hakkab?

15. jaan. 2017
2016 kokkuvõte – TOP7

Aastalõpp on ikka selline aeg, kus tehakse kokkuvõtteid ja nii otsustasin minagi 2016.aastale tagasi vaadata ning panna kirja oma selleaastased lemmikud. See ei olnud lihtne, sest absoluutselt igal külastatud hotellil on olnud oma eelised ja head küljed, kuid ikka on ju nii, et mõni kogemus jääb eriliselt eredalt meelde.
Postituse pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest paremusjärjestusse ei oskaks ma hotelle ka parima tahtmise juures panna, seega toon ma hoopis ära oma lemmikud erinevate kategooriates.
Aasta üllataja – Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel (LINK). Spaad otsides olin ma sellest hotellist ausalt öeldes mööda vaadanud, sest keset liiklusummikuid asuv hotell ei tundunud kuigi hubane. Suur viga, sest Park Inn by Radisson Meriton Conference & Spa Hotel on nagu omaette maailm Tallinna südames, heaoluoaas, kus olles teil pole õrna aimugi ummikutest, kiirustamisest. See on hotell, kus te puhkate.

Parim hommikusöök – Grand Hotel Viljandis (LINK). Minu arvates pakutakse Eesti parimat hommiksuööki Viljandis Grand Hotel’is. Ma ei räägi isegi sellest, et valikus oli sushi ja värske šokolaadikook, vaid sellest, et isegi praemuna oli täiuslik. Kuldkollane, parasjagu “jooksev”, ümar – moodustades röstsaial sulava või ning peekoniga täiusliku kombinatsiooni. Kas pole imeline, et midagi nii lihtsat ja justkui tavapärast saab pakkuda midagi nii meeliülendavat?

Parim restoranikogemus – Villa Wesset (LINK). Käsi südamel, oli see mu viimase aja parim restoranikogemus. Võib-olla mängis siin ka rolli see, et niivõrd hea toit tuli mulle siiski üllatusena, aga vahet ei ole. Teenindus oli restoranis tähelepanelik ja kiire, last ei unustatud kordagi ära, teda koheldi nagu täiskasvanutega võrdset restoranikülastajat, õhkkond ja kõik, mis vajalik üheks suurepäraseks toidukogemuseks, omal kohal olemas.

Kõige lastesõbralikum hotell – Kurgo Villa Hotel & Restoran (LINK). Sellest, et hotell on vägagi lapsesõbralik, andis märku see, et ringi jooksvate ja mänguasja kaste restorani kaasavedavatesse lastesse suhtuti äärmise sõbralikkusega. Kui me järgmisel hommikul hommikust sööma läksime, siis mulle tundus, et eranditult kõik pered olid Kurgo Villa Hotelli puhkama tulnud lastega. Kurgo Villa kohta julgesin ma öelda, et see on ideaalne hotell perepuhkuseks – nii asukoha, menüü kui suhtumise poolest.

Parim spaakogemus – Lavendel Spa (LINK).Ideaalne spaa, kus päeval näiteks lapsega aega veeta, kus väsinud ema (mina!mina!mina!) saab rahulikult nautida saunamõnusid ja vaikust hea raamatu saatel, kus romantikud saavad koos aega mõnusalt aega veeta. Ma ei liialda kui ma ütlen, et see väike spaa keset Viimsit on minu viimase aja üks parimaid leide.

Parim romantiline puhkus – Barons Hotel (LINK). Kui te tahate Tallinna vanalinna näha hoopis teise pilguga, siis see on ilmselt ainuõige hotellituba. Ma ei ööbinud hotellis esimest korda, kuid ometigi tekkis mul selline tunne, selline lapsik elevus, midagi sõnaseletamatut. Ma kõndisin ühest toast teise, imetlesin vanalinna tornidele avanevat vaadet vannitoast, elutoast, magamistoast ja siis jälle uuesti otsast peale. Mul oli tunne nagu ma käiksin katuseid mööda, suhtleksin Vana Toomasega.

Aasta põnevaim hotellikogemus – Kõue mõis (LINK). Teil on ju kindlasti mingi pilt vaimusilmas, milline võiks üks mõisahotell välja näha, kuid ma usun, et Kõue mõis lööb teid pahviks. Selle koha maagia, kus ühtseks tervikuks on sulandunud ajalugu, arhitektuur ja loodus, poeb teile sügavale sügavale hinge. Mõisa rikkalik ajalugu on erakordsel viisil uuesti ellu äratanud filmilooja, kunstnik ja aktivist Mary Jordan. Igas toas ja pisemaski detailis on näha isiklikku puudutust ja äärmist läbimõtlemist, et siin tunneks end hästi igaüks, peatudes hotellis kas ühe ööpäeva või terve nädala. Kõue mõis on eriline, omanäoline ja imeline butiikhotelli Tallinna lähistel.

Mõnust aasta lõppu ja uute kohtumisteni blogiveergudel 2017.aastal!

30. dets. 2016
Jõulud hotellis

Sel aastal tuli mul soov jõule kuidagi teistmoodi tähistada kui traditsioonilise koduse “süldilauaga”. Ma mõtlesin pikalt, mida perega koos teha, et oleks tore nii meil endil kui kolme-aastasel ja lõpuks otsustasin, et me veedame jõulud ühes toredas villas. Kas hotellis saab tähistada jõule, nii et oleks kodune ja hinges mõnus jõulutunne või on hotell siiski liiga isikupäratu valik? Minu valikuks osutus Kurgo Villa Hotell ja restoran Pärnus (LINK) ning pean ausalt tunnistama, et paremat valikut jõululiseks perepuhkuseks oleks olnud raske valida.
Olgugi, et ilm meenutas rohkem kevadet, siis glögi, kingipakid ja küünlad tõid hinge jõulutunde. Võib olla ei ole me päris normaalne perekond, kuid talvisel ajal väljas pikniku pidada või glögi juua, on meie meelest üks äärmiselt tore kogemus. Pärast on mõnus tuppa sooja minna!

Romantilise hõnguga hubane hotell koosneb kahest majast – Villamaja ja Hoovimaja, kokku on tube 27, Villamajas muuhulgas ka juuniorsviit ja peretuba. Meie ööbisime Villamaja standardtoas, mis üllatas mind oma ruumikuse poolest. Kui ma lähen hotelli niisama ööbima, siis ei oma toa suurus erilist tähtsust, kui aga hotell saab valitud mõneks erilisemaks sündmuseks, kus ka toas piisavalt palju aega veedetud saab, siis meeldib mulle kui mul on toas “hingamisruumi”.
Plusspunktid hotellile pisikeste detailid eest. Ma olen seda pidevalt soovitanud, et võimalusel võiks hotellid panustada pisidetailidesse ja nii oli tehtud selles hotellis. Tuppa saabudes põles toas jõuluhõngulisel laual küünal ning selle kõrval personaalne tervitus väikese maiusega. Sellised pisisasjad jäävad meelde!

Jõululõuna- ja õhtusöögi pidasime me Kurgo villa kohvik-restoranis Piparmünt. Kas te teate, et minu viimase aja parimad toidukogemused on just nimelt Pärnust? Pole midagi imestada, et Piparmünt suutis meie maitsemeeli rõõmustada, sest restoran kuulub Eesti parimate restoranide TOP50 hulka ning peakokk Vladimir Upeniek pälvis muude saavutuste kõrval 2012. aastal Eesti Parima Koka tiitli. Toit viib Piparmündis ilma liialdamata keele alla. Lõunaks sõime me põletatud krevettide tartari trühvli-munakollase ja vähimajoneesiga ning kuumsuitsuparti puravikukreemi, forellimarja ja hapukapsa vinegretiga. Mõlemat julgen ma siiralt soovitada. Vähimajoneesi ja krevettide tartari maitsekooslus oli jumalik. Läila kirjeldus, ma tean, kuid täpselt nii ma iga suutäiega tundsin.

Eraldi tahaksin ma veel kiita kohvikupoole interjööri. See on täpselt nii hubane, et te unustate ära, et olete hotellis. Restoranipool, kus me hiljem õhtustasime, oli kaetud veidike pidulikumalt, nii et tekkis küll ehtne jõulutunne. Mul on tunne, et kui teil on soov Piparmünti külastada, siis targem on laud broneerida, vähemalt laupäeva õhtul kui meie seal einestasime, vabu laudu mulle silma ei hakanud.
Lõunastades arvasin ma, et toit enam paremaks minna ei saa, kuid ma eksisin. Gratineeritud avokaado koorese maapähkli ja tomatiga on üks paremaid roogasid, mida ma söönud olen. Kui te Piparmünti külastate, siis proovige seda kindlasti, see on midagi nii ootamatut ja head, et ainult mõte sellest toidust paneb mu süljenäärmed jälle tööle. Minu abikaasa valikuks oli jälle part, seekord bulguri ja umami kastmega. Tema jäi väga rahule, kuid minu jaoks oli part tibakene nõrk, ma ei oskagi täpselt öelda, mis puudu jäi, aga täitsa võimalik, et minu enda valiku maitse oli nii eriline ja mõnus, et part tundus lihtsalt igav.

Sellest, et hotell on vägagi lapsesõbralik, andis märku see, et ringi jooksvate ja mänguasja kaste restorani kaasavedavatesse lastesse suhtuti äärmise sõbralikkusega. Kui me järgmisel hommikul hommikust sööma läksime, siis mulle tundus, et eranditult kõik pered olid Kurgo Villa Hotelli puhkama tulnud lastega. Hommikusöök oli mõnus ja rikkalikult kodune. Ma lihtsalt ka pean ära mainima selle, et kui hotelli hommikusöögilauas on muuhulgas ka sprotid, siis mina olen müüdud ja annan hommikusöögile maksimumpunktid.
Meil oli ka veel plaan külastada Lottemaad, et perepuhkus oleks täiuslik, kuid me olime liiga kärsitud, et oodata, kuni see kell 12 avatakse. Aga võib-olla ongi parem. Nii on meil põhjust Pärnusse tagasi tulla.

Fotod: Kristhel Vaht

Soovin teile kõigile kauneid ja rahulikke jõule!

23. dets. 2016
Oh keeruta, lennuta…

“Oh, keeruta, lennuta, linalakk-neidu, kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb! Ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl,” lõõritasime me kõvasti ja valesti autoga Kuressaare poole sõites. Juunikuu ööst oli muidugi asi kaugel, sest auto temperatuurinäidik näitas väliseks õhutemepratuuriks miinus üks ning oli novembrikuu. Mind ajab tegelikult muigama, et kui tavaliselt kipuvad inimesed Saaremaad külastama pigem suvisel ajal, satume meie valdava osa ajast sinna just külmal ajal. Meile meeldib abikaasaga talvel Saaremaal patareisid laadimas käia. Kes käib päikeselises Tais, kes talvisel Saaremaal.
Seekord valisime me ööbimiseks vanalinnas asuva Johan Spa (vaata Hotelliveebis olevaid pakkumisi SIIT). Seekord saigi otsustavaks asukoht, sest kuigi Kuressaare on pisike koht ja kõik asub niikuinii käe-jala juures, siis meil oli plaan õhtul ka La Perlasse sööma minna ja me tahtsime, et saaksime seda teha autota.

Hotell ei ole suur – 48 toaga, kuid 1998.aastal avatud hotellile, lisandus 2007.aastal SPA osa koos saunade, basseinide, restorani, konverentsisaalide, ilu- ja kehahooldusalongi, välibasseini, väliterassi ja katuseterassiga. Johan SPA hotell võitis Kuressaare Arhitektuuri- ja sisekujunduse aastapreemia 2007.aastal ja kui hotellis ringi vaadata, siis te saate väga hästi aru, miks. Hotelli iseloomustab lihtsus, privaatsus, omanäolisus ja naturaalsus.
Spaa osa on tilluke, kuid absoluutselt mingit põhjust ei ole rahulolematuseks. Mulle meeldivad sellised väikesed spaad, kus saab vaikselt mullivannis liguneda, peale meie oli spaas veel kolm inimest, kellega saime niimoodi jutusoonele nagu oleks tegu vanade tuttavatega, nii et saunatamisest sai ootamatult tore seltskondlik õhtupoolik. Meil muide vedas täiega, ma ei olnud hotelli broneerides vaadanud, et just järgmisel päeval läks veekeskus paariks päevaks remonti.

Eraldi tahaksin ma aga kiita privaatsauna. Privaatsauna saab ühendada ka 25-kohalise kaminaruumiga, kust avaneb romantiline vaade Kuressaare vanalinnale. Hind 25 eurot/h ja igati seda hinda väärt. Istud mullivannis hotellikatusel, käes vahuveiniklaas ja mõnuled. Kui ööbite Johan SPA hotellis, siis ma kindlasti soovitan teil privaatsaun ära proovida. Ka snäkivalik, mille me sauna tellisime, oli täiesti okei. Ei midagi erilist ja võib olla mitte kõige luksuslikum valik vahuveini kõrvale, kuid siiski täiesti piisav, et midagi hamba alla pista. Mina ei nurise.
Ma ei olnud endale ammu lubanud ühtegi kehahoolitsust ja mul oli siiralt hea meel, et mul nüüd selleks võimalus oli. Ilumaailmas on kasutusel prantsuse spaabränd Sothys, looduslähedane Organique spaa-sari ja juuksehooldusteks kasutatakse Leonor Greyl tooteid. Minu valik langes 60-minutilise meelerahu massaži kasuks (hind 45 eurot). Kui ma siiani olen öelnud, et parima massaaži sain ma Grand Rose spaas, siis peale sea massaaži olen ma kahevahel, kumba siiski oma lemmikuks pidada. Väga heade kätega massöör oli. Piisavalt tugev, mulle pigem meeldib tugevam massaaž, kuid samas kuidagi õrn, nii et ma olin vahepeal lausa magama jäämas.

Samuti jäime me rahule nii toa kui hommikusöögiga. Teenindusega loomulikult ka, see oli sõbralik ja abivalmis, ning ei saa ka öelda, et keegi oleks pingutanud rohkem,sest teadsid, et oma külastusest ka väikese loo kirjutan. Nad nimelt keegi ei teadnud seda. Seega ma julgen Johan SPA hotelli vägagi soovitada.
Kuidas me aga jäime rahule ühes teises Kuressaare spaas, sellest juba varsti.

14. dets. 2016
Mis saab reisil viltu minna?

Mis saab reisil viltu minna kui olemas on rongipilet, lennupilet, hotelli broneering ja ka passid ning rahakott on olemas? Tundub, et suurt ei midagi, aga kui reisile satun mina ja ikka Skandinaaviasse ning koos oma kolme-aastase tütrega, siis ikka saab. Seda “Vale pöörde” (LINK) lugu mäletate? Siit võib aimu saada, et minuga reisile minnes ei ole kunagi igav.
Niisiis. Mina ja mu tütar reisimas. Kui lauses on need neli sõna, siis ilmselgelt saab viltu minna palju. Esiteks olin ma Lillehammerist Oslo lennujaama ostnud pileti hilisemale rongile kui planeeritud. Ei midagi traagilist iseenesest, me oleks võinud ka tund aega hiljem minna, kuid nii tobe oleks lihtsalt olnud oma saja koti ja kohvriga raudteejaamas oodata pisikese vea pärast. Mul läks hästi, konduktor lubas meid ka vale piletiga rongi peale
Ja siis jõudsime me hotelli. Ma hakkasin maksma. Mu kaart ei toiminud. Seal me siis seisime nagu kaks kurvakuju rüütlit. Korraks leidsin ma end mõttelt, et me veedame öö lennujaamas. Kusjuures algselt oligi mul see plaan, sest lennuk läheb homme nii vara, et Lillehammerist ei tule rongi. Aga ma sain nii hea pakkumise ühest Gardermoeni lähedal asuvast hotellist, et otsustasin selle kulutuse teha, et laps ei peaks kusagil põrandal magama. Mina oleks hakkama saanud. Siis tuli mulle meelde, et mul on ligipääs abikaasa kontole. Et ma võiks ju sealt “varastada”. Ma teadsin, et seal on raha. AGA selgus, et pool tundi enne oli ta sealt raha välja võtnud ja konto oli tühi. Tagasi lennujaamas põrandal magamise juures?
Ma ei tea, kas laps ja tuhat kompsu mõjus, aga hotelli vastuvõtus töötanud meesterahvas maksis toa eest ise ära. Täiesti uskumatu mu meelest, aga äärmiselt abivalmis.

Mis aga puutub hotelli, siis valituks sai Thon Hotel Gardermoen, mis asub lennujaamast mõne kilomeetri kaugusel ja kuhu viivad iga kümne minuti tagant shuttle-bussid. Lennujaama lähedal on palju hotelle, kuid see “budget-hotell” üllatas mind äärmiselt hea hinna ja kvaliteedi suhtega. Hinna eest ca 50 eurot öö ei oodanud ma kuigi palju, kuid üllatusin väga meeldivalt. Jah, tuba ei olnud teab mis hubane, kuid seal oli olemas korralik tv, suurepärane voodi ja väga kvaliteetsed tekid-padjad. Minu varasem kogemus “budget-hotellidega” ütleb, et just padjad ja tekid kipuvad sellistes hotellides nigelapoolsed olema. Varast hommikusööki pakuti juba kella neljast ning seegi tegi mu meelest silmad ette nii mõnegi hotelli tavahommikusöögile. Ma julgen seda hotelli soovitada teistelegi, kes Oslo lennujaama lähistel sobivat ööbimiskohta otsivad ning olen üsna kindel, et kui me peaksime isegi uuesti Gardermoenis ööbima, siis see hotell vastab absoluutselt kõikidele tingimustele, mida üks reisisell hotellist ootab.

7. dets. 2016
Presidendivääriline hostel

Nooremana olen ma ööbinud igat tüüpi hostelites, noortereisidel valiti ikka soodsaim ööbimisvariant. Ma ei saa öelda, et need oleksid olnud väga ebameeldivad kogemused, kuid siiski tunnen ma täna, 35-aastaselt, et sõna hostel tekitab minus mingit tõrget. Paar aastat tagasi pidime me olude sunnil ööbima ühes Oslo hostelis, mis oli küll võrratu asukohaga, kuid äärmiselt külm ja isikupäratu ning ma lubasin, et rohkem ma, kui vähegi võimalik, hosteleid ei külasta. Siis ma veel ei teadnud, et oma sõnade söömiseks ei lähegi teab kui kaua aega.
Nimelt avas Tartus selle aasta kevadel uksed butiikhostel nimega Hektor Design Hostel ning tahes tahtmata tõmbas selline nimi tähelepanu. Te jäite ju ka mõtlema, et mis see siis on? Uus Hektor Design Hostel Tartus on nagu sõõm värsket õhku – butiik, mis on loodud pakkuma uut sorti majutusteenust hotelli kvaliteedi ja hosteli hindadega. See on nutikas & lihtne kombinatsioon traditsioonilisest teenusest, moodsast & funktsionaalsest disainist ning taskukohasest ööbimisvõimalusest igat tüüpi reisija jaoks.

Visuaalsest perspektiivist on Hektor täis kunsti & disaini, sest nii väliselt kui sisemiselt on maja hästi läbimõeldud & planeeritud meisterlike artitektide poolt büroost KAMP Arhitektid, partneri & arhitekti Jan Skolimowski eestvedamisel. Graafilise ja sisedisaini elemendid on loodud talendika disaineri käe läbi stuudiost Tuumik Graphic Design, Hr. Martin Eelma, kes on pärit nende naabrusest – Aparaaditehasest.

Kaunis sisegraafika on kõrgeima kvaliteediga teostanud kunstnikud stuudiost Stencilit, samuti Aparaaditehasest. Nagu kirss tordi peal on geniaalsed tänavakunsnikud rühmitusest Multistab jätnud oma märgi Hektori keldrikorrusele. Ja veel, meie tubade seintel ripuvad Ahti Sepsivarti kunstiteosed ja mitmed unikaalsed mööblilahendused majas on toodetud Eesti iseseisvate mööblitegijate poolt spetsiaalselt Hektori jaoks.

See kõik ei kõla ju sugugi klassikalise hosteli moodi? Hostelis on 230 tuba, toa hinnad ühele inimesele algavad 15 eurost. On olemas nii ühe-kuni neljainimese toad, kui ka narivooditega toad gruppidele, kus hinnad samuti algavad 15 eurost. Kardate narivooditega tube nagu mina? Et on ebameeldivalt külmad ja kõledad? Ilmaasjata kardate. Siit tulebki välja Hektor Design Hosteli erinevus. See on butiikhostel, mis on mõnus ja hubane, kuid samaaegselt ka hostelile kohaselt soodne. Ilmselt ka omamoodi vaatamisväärsus, sest inimesed nii Eestist kui välismaalt tulevad uudistama, et millega ometi tegu on.
Lisaks tubadele on olemas ka külaliskorterid pikemaks peatumiseks. Multifunktsionaalses majas on lisaks majutusele palju mugavusi – moodne jõusaal ja joogaruum, et kasvatada füüsilist & vaimset jõudu; lounge lauajalgpalli & projektoriga filmiõhtute korraldamiseks; saun, pesuruum ja täisvarustusega ühisköök; ning täisteenindusega kohvik Hektor Cafe koos raamatukoguga maja esimesel korrusel.

Eelmisel nädalal üllatas Eesti avalikkust ka Tartu- ja Jõgevamaad külastanud president Kersti Kaljulaidi ööbimiskoha valik – valituks ostus just uus disainhostel. Hosteli 25 erineva toatüübi seas presidendisviiti küll ei leidu, kuid Kaljulaid kinnitas, et jäi oma ööbimisega disainhosteli kahetoalises külaliskorteris igati rahule. Minu arvates on äärmiselt kiiduväärt, et president sellise valikuga tunnustas uutmoodi ööbimiskogemuse pakkujaid Tartus.
Tartu on teadupärast heade mõtete linn. Hektor Design Hostel kinnitab seda. Hotelliveebis saadaolevate hosteli pakkumistega saate tutvuda SIIN

19. nov. 2016