Suvi on kohe käes ning see on kõige mõnusam aeg kodumaa avastamiseks ja naaberriikidega tutvumiseks. Paljude jaoks tähendasid suved ikka pikki kuid maavanaema juures aias päevitamist või kohalikus veesilmas sulistamist. Kui tunned nostalgiat lapsepõlve suvede järele, on hea mõte pöörata suund Lõuna-Eestisse ning järgi uurida, mida imelist pakuvad meile Võru-, Seto- ja Põlvamaa.
Talupojaromantika Andrese ja Pearu moodi
Võrumaal Vastse-Roosas saab igaüks võimaluse jalutada “Tõe ja õiguse” radadel. Nimelt ehitati 2019. aastal peale filmivõtete lõppu võttepaigast “Tõe ja õiguse” külastuskeskus. Külaline saab jalutada filmist tuttavates kohtades põldude vahel ning kiigata sisse nii Andrese kui Pearu talukompleksi. Kui tahad kordki tunda end taluperemehe või -perenaisena, aja pastlad jalga ja käi võtteplatsil ära.
Rõuge, Võrumaa pärl

Kui sind tõmbab just maavanaema juurde ja mitte üle-eelmisesse sajandisse, siis võiksid sõita hoopis Rõugesse. Rõuge alevik asub Võrumaa kuppelmaastikul, kus kenad järved vahelduvad metsaste küngastega. Uju Eesti kõige sügavamas järves, naudi Lõuna-Eesti kaunist maastikku Pesapuu vaatetornist või matka looduskaunis Ööbikuorus. Rõuge pakub mõlemat— nii idüllilist külaelu kui ka metsikut loodust.
Rühi Suure Munamäe tippu
Võrumaa on üks erilisemaid maakondi Eestis. Kõige sügavamast järvest lennutab see su otsejoones Eesti kõige kõrgemasse punkti Munamäel. Suure Munamäe tippu viib mugav trepp, mis teeb ülesmineku jõukohaseks paljudele. Kui mägiekspeditsioon tehtud saab keha kinnitada mäejalamil asuvas Suure Muna restoranis. Kui Haanja aga su südame võitis ning hing veelgi vägevamate mägede järgi igatsema hakkas, on hea mõte suunduda Vällamäe matkarajale. Raja pikkuseks on küll kõigest 2,2 km, ometi pole selle läbimine niisama lihtne. Nimelt ootab sellel matkarajal sind ees tõus Vällamäe tippu, mis oma järskude nõlvadega on juba hoopis teisest puust ronimisharjutus.
Vällamäge on omal ajal peetud ka pühaks paigaks. Nimelt uskusid vanad eestlased, et mäel elab nõid või haldjas, kes metsa valvab ja hoolimatut puuderaijujat karistab.
Värska talumuuseum

Setomaale on hea seada sammud siis, kui tahaksid tunda end kui välismaal, uue kultuuri rüpes. Kuna lennupiletite ostmine on seoses koroonaga ikka veel pisut keeruline ja riskantne ettevõtmine, võiks mõelda hoopis Setomaa külastamisele. Setomaal on kõik see, mida me ühelt kultuurireisilt ootame: teistmoodi kõlav keel, omapärane kultuur, õigeusk, põnevad kombed, rõivad ja toidud. Kes kordki jala Setomaale saanud teab, millest ma räägin. Tunned selgesti, et sa pole enam Eestis.
Kui otsid oma esimest huviobjekti Setomaal võiksid kaaluda mõne muuseumi külastust. Seal võid endasse ahmida erinevaid teadmiseid kohaliku kultuuri kohta. Üks hea koht Seto kultuuriga tutvumiseks on Värska Talumuuseum.
Värska Talumuuseum on terviklik koopia 1920. aastate kindlustalust koos kõige sinna juurde kuuluvaga nagu suitsusaun, elumaja, rõiva-, söögi- ja viljaait, loomalaut, töötuba, rehi, sepikoda ja potivabrik. Idülliline talukompleks on seest nagu muinasjutt oma hubase palkvooderdise, mõnusa ahju, vaipade ja tohutute kirstudega. Õuepeal kuivavad kalad ja suveniiripoes saad osta või imetleda Setode käsitööd. Laste jaoks nagu ikka on suureks atraktsiooniks õue peal elavad küülikud ja kanad.
Avasta võimsaid Vastseliina linnuse varemeid
Kõik ajaloo- ja varemeromantika huvilised — siin on midagi teile! Uhke Vastseliina piiskopilinnuse varemed sulavad kui valatult Lõuna-Eesti maalilisse maastikku. Nad on ilusad ja võimsad ning kindel märk endiste aegade hiilgusest ja särast. Pole vahet, kas külastad linnusevaremeid, sompus ilmaga, varahommikul või õhtuhämaruses, selles kohas lihtsalt on midagi eriliselt meeleolukat. Kas tead, et siit lähevad läbi ka palverännuteed? Palverändurite majas on üleval näitus, mis annab palverännakute kohta rohkem infot.
Huvilised saavad lisatasu eest proovida selga keskaegseid riideid ja raudrüüsid, osaleda käsitöö õpitubades või minna ratsutama.
Loodushuvilised võivad üles otsida varemetes oleva kurepesa, kus kasvavad kurepojad igal aastal juba alates 19. sajandist.
Taevaskoda
Lõuna-Eestit väisates ei tohiks kindlasti vahele jätta üht Eesti ilusaimat looduslikku vaatamisväärsust — Taevaskoda. Maaliline liivakivipaljand kauni jõe kaldal on nagu meie oma väike Suur Kanjon. Külasta kindlasti Suurt Taevaskoda ning heida pilk peale kärestiku serval asuvale Nõiakivile. Hiljem võid jalutada Väikse Taevaskoja juurde, kus on filmitud nii mõnigi stseen “Viimse reliikvia” filmist.
Taevaskoja muudab eriti müstiliseks asjaolu, et seal olles kõlavad kõik helid palju valjemalt ja selgemalt. Miks see nii on? Aga sellepärast, et Taevaskoja kaljusein on kaarjas ning võimendab inimeste kõnekõminat, linnulaulu ja veevulinat.
Aktiivse puhkuse huvilised võiks kindlasti kaaluda Taevaskoja külastamist kanuu või süstaga.


Üks naine meenutab, kuidas Lõuna-Eestis spaas käies jättis ta mees oma armsad sinised Bulgaariast ostetud kriuksuga plätud seina äärde ja sulpsas mullivanni. Ühel hetkel taipas aga naine jahmatusega, et mehe plätud on seina äärest kadunud. Järgmisel hetkel tabas ta terav pilk juba ka mehe, kes need endale varba otsa oli ajanud ning nüüd minema jalutas. Egas midagi, mees jättis mullivannis mõnulemise kus seda ja teist ning tormas oma plätudele järgi. Õnnetuseks oli aga võõras mees pisut liiga palju õlut joonud ning väitis surmkindlalt, et need on tema plätud.
Hotellid ja spaad on ikka nii ehitatud, et kui sa väga täpselt numbrit uksel ei vaata võid kogemata kombel valesse tuppa sattuda. Uksed näevad ju kõik ühtemoodi välja. Üks paar marssiski nõnda eksikombel valesse tuppa sisse. Uksest sisse minnes tekkis naisel kohe kahtlus, et see küll nende tuba pole. Mees jäi aga endale kindlaks, et on küll. Voodil märkas naine kellegi teise ilusti sätitud punast aluspesu. Sellest hetkest oli asi ka mehele selge— paar oli sattunud valesse tuppa. “Õnneks polnud naabreid kodus ja meie eksimus jäi märkamata,” ütles naine.
Parasjagu Põhja-Soomes suusatamas olnud eestlanna tundis paari päeva möödudes, et jalad on all kui makaronid ning õige aeg oleks minna spaasse taastuma. Peale ujumist otsustas naine sauna minna. Sauna uksel aga rippus silt, mis käskis päevitusriided seljast võtta, sest muidu võib need ära rikkuda või jääda lavale sulanud kummi tõttu kinni. Naine kooriski siis riided seljast, võttis pepualuse näppu ning astus alasti sauna. “Laval istusid kaks õllekõhtudega alasti meest, kellel lõid silmad särama. Siis sain aru, et sissekäik oli mõlemast duširuumist, nii naiste kui meeste omast… tagurdasin välja,” meenutab naine.
Mõnikord võib saunas olla ka nii mõnus vaikne ja rahulik, et võid täitsa ära unustada, et sa polegi seal üksi. Nii juhtus ühe naisega Pärnus Estonia Resort Spaas. Oli üpris vaikne õhtu ning väga palju teisi külastajaid spaas polnudki. Naine läks koos elukaaslasega aroomisauna ja muusika oli naise sõnul nii hea, et ta hakkas laulma ja tantsima. Varsti suunas elukaaslane tähelepanu sellele, et nad polnudki saunas ainukesed inimesed.
Rannas päevitades tõusis naine püsti, et ujuma minna. Mees jäi rannatoolile. Poole tunni pärast, kui naine veest välja tuli, nägi ta, et mees on kadunud. Naine ei muretsenud üleliia. Küllap läks ka mees ujuma.
Kord läks üks eestlanna vanematega Haapsalu ujulasse. Seal on riietusruum meestele-naistele ühine ning riiete vahetamiseks boksid. Riietusruumist läheb tee edasi eraldi duširuumidesse, kus on ka saun. Kuna ujula oli inimtühi sattus naise isa märkamatult naiste sauna ning istus seal hea jupi aega.
Sukles selgitab, et tihti on külastajatel valearusaam, et hotellitoast hoolitsusse jõudmine võtab aega vaid ühe minuti. Sageli on aga spaa suurem kui arvata oskame ning võõras kohas orienteerumine võib seetõttu pisut kauem aega võtta. Et saaksid oma protseduuri täies mahus nautida on hea, kui tuleksid kohale 5 minutit varem.
Kui on tegu häbelikuma külastajaga või mõnest teisest kultuuriruumist pärit inimesega, võib ka ujumisriiete väel protseduuril olla. Ainuke asi, mida Sukles vältida soo
Sukles selgitab, et kui bassein ebameeldivalt kloori järgi lõhnab pole see märk sellest, et sinna on liiga palju kloori pandud, vaid hoopis sellest, et keegi on pesemata sisse läinud. Kloor aktiveerub, kui basseinis on mustus.
Ameerika läänerannikule mõeldes tuleb esimesena silme ette Hollywood, Los Angelase rannad ning San Fransisco koos Silicon Valleyga. Tegelikult on seal aga ka väga palju eriilmelist loodust alustades kõrbetega ning lõpetades lumiste mäetippude ja paksude metsadega. Mehhiko piirist kuni Kanadani jookseb legendaarne Pacific Crest Trail, mille läbivad igal aastal sajad matkahuvilised. Üks võimalus, kuidas sealsest loodusest ning sellest mitme kuu pikkusest matkast veidi aimu saada on lugeda Cheryl Strayed’ raamatut “Metsik”, mis räägib noorest naisest, kes täitsa üksi sellise seikluse ette võttis.

Oliver Bergi raamat on värskendav äratundmine kõigile, kes on noorena hääletades reisinud ning võõraste inimeste diivanitel öid mööda saatnud. Selline reisimine on odav, kuid nõuab palju aega ja kannatust ning kindlasti pole hääletamine alati ohutu. Kuid seiklushimulistele on see imeline viis rändamiseks ja uute kohtade avastamiseks ja inimestega tutvumiseks. Raamatus “Migratsioon” on palju äratundmishetki. Berg kirjeldab elavalt erinevaid inimesi, keda peategelane reisi jooksul kohtab, maanteeääri, kus vahel tunde tuleb auto peatumist oodata, lootuse kadumist ja suur õnne, kui mõni lõpuks peatub. Samuti leiab raamatust palju ekslemisi erinevate Euroopa suurlinnade tänavatel, kohvikuid, baare ja jõeäärseid ning ka kohti kuhu tavaturisti jalg enamasti ei satu. Lugeja saab nuusutada kevadet Budapestis ja nautida autosõitu Horvaatias. Juba õige pea pärast selle raamatu lugemist leiad end tõenäoliselt lennupiletite sooduspakkumisi uurimas.
See raamat põimib endas mitu lugu. Üks räägib ema ja tütre suhtest ning teine palverännakuteekonnast Lyonist Santiago de Compostelasse. Ehkki Euroopa on palverännakuteid tihedalt täis ning isegi Eestis saab ühe sellise läbida, siis kõige kuulsaim neist on siiski see teejupp, mis algab Lõuna-Prantsusmaalt ning kulgeb läbi mägede Hispaaniasse.
“Mäe tippu ja tagasi” võiksid näppu haarata kõik need, keda paelub India, aga ka inimesed, kes peavad lugu põnevast loost, huvitavatest ja tõepärastest tegelastest ning haaravatest seiklustest.















Kui rattasõit on sul juba paremini käpas, võid võtta ette ka pikemaid matkasid. Selleks pakub hea võimaluse Eesti suuruselt teine saar Hiiumaa. Kivised rannad, majakad, väikelinnad, mõisad, kadakad, metsad, tuul ja meri— Hiiumaal on kõik see, mida vajad lõõgastavaks puhkuseks.
Kui tahad ette võtta midagi tõeliselt meeldejäävat, midagi sellist, mis paneb sind tundma, et su kevad või suvi on tõesti korda läinud, siis see rattamatk on suurepärane katsumus just sulle. Eesti suuruselt teisele järvele tiiru peale tegemine tähendab ratta seljas läbi kolme maakonna tuhisemist.
Kõige mõnusam on Tallinnas vändata mööda mereäärt. Hea tahtmise korral võid sõita näiteks Kakumäelt Viimsisse, mis rannikujoont järgides teeb kokku pea 40 km. Kuid hea elamuse saamiseks võib ka läbida ka väiksema lõigu sellest marsruudist.










