Silt: spaa

Hotellide ja puhkusepakettide vahel valides on alati hirm, et äkki ootab meid ees pettumus või ei ole hotellis asjad seatud nii, et külastajal oleks mõnus. V Spaahotelli külastades aga midagi sellist kartma ei pea.

Puhkuse teevad eriliseks inimesed

V Spaahotell on suurepärase asukohaga lõõgastuskoht. Kui alguses tundub naljakas, et spaa asub kaubanduskeskuse kohal, siis tegelikult on selline korraldus ootamatult mugav. Nimelt annab see võimaluse sisseoste teha põhimõtteliselt hotellist lahkumata. Sama lugu on samas hoones asuvate erinevate toidukohtadega ning loomulikult toidupoe olemasoluga. Ikka võib ju reisil juhtuda, et hambahari jääb maha või ühel pereliikmetest tekib isu oma lemmikmaiustuse järgi. 

V Spaahotell asub Tartu kesklinnas. Ümberringi on mitmeid poode ja bussijaam. Just Kvartali keskuses tekib sul tunne, et oled sõna otseses mõttes linnasüdames ja elu ümberringi keeb. Niipea aga, kui oled V Spaahotelli uksest sisse astunud, sisened hoopis teistsugusesse rahulikku ja vaiksesse oaasi keset kogu seda saginat.

Juba naeratabki sulle hotellitöötaja ja rõõmustab, et oled just V Spaahotelli valinud ning seletab sulle rahulikul ja meeldival hääletoonil kõike, mida pead spaad külastades teadma. Sellist vastuvõttu ei kohta just tihti. Eestlastena oleme kahjuks ikka veel harjunud sellega, kui teenindaja näitab välja oma rahulolematust, unustab öelda tere või kaob sõnagi lausumata kuhugi ära. Siin midagi sellist karta ei ole. Teenindus on soe ja esmaklassiline. Kliendina tunned, et sind hinnatakse ning soovitakse teha nii, et sul oleks peale suhtlemist hea tuju. Ka puhastusteenindajad naeratavad ja teretavad sind keset tihedat tööpäeva.

Ööuni keiserlikus toas

Sellise sooja tundega suundumegi toa poole. Üks asi, mis kohe mu tähelepanu tõmbab on hotelli sisekujundus. Valguslahendus koridoris tekitab tunde, et koridor on lõputu ning kogu hotell jätab mulje nagu viibiksid luksuslikus lossis. Sellise tunde tekitavad näiteks kuldsete lõvipeadega koputid sügavpruunidel ustel ja keiserlik punasest sametist voodipeats. Väga lahe on ka valgustusega mullivann, mida ülejäänud toast eraldab klaassein. Tohutust aknast paistavad tuledes jõulupuud. Hotellituba jätab kuningliku mulje. Ometi pole siin millegagi üle pingutatud. Kõik on maitsekas ja elegantne.

Esimese asjana võtan saapad jalast ja proovin ära kui pehme õieti on see suur voodi. Krõbedast talvest sooja tuppa tulla on alati mõnus. Kui sind aga ootavad šampuseklaasid ja puuviljavalik tekib tunne nagu oleksid saabunud sõprade juurde külla.

Toapõrandat katab pehme vaip, kliimasüsteem töötab korralikult ning tuba on kahe inimese jaoks täpselt paraja suurusega.

Omaette vaatemäng on loomulikult vannituba, mis on ruumikas, kaetud kenade peeglitega ning kus kõik vajalik on mugavalt käe-jala juures. Ainuke asi,  mille üle kurta on ehk see, et duši all on keeruline käia nii, et kogu põrandat märjaks ei teeks.

Tai massöörid leiavad üles just need õiged punktid

Pikast reisist väsinuna otsustasime, et kõigepealt lubame endale midagi tõeliselt mõnusalt. Selleks on spaa heaolukeskuses terve rida hoolitsusi nii näole, kehale, kätele kui jalgadele. Valiku hulgast jäi mulle kõigepealt silma traditsiooniline Tai massaaž õliga. Mind võttis vastu väike tailanna. Esialgu ei tekitanud see mus väga palju elevust. Kas suudab ikka üks habras olend mind parajal määral masseerida? Aga oh üllatust, suudab küll ja kuidas veel. Massöör leidis otsekohe üles punktid mu kehal, mis vajasid töötlemist. Surus sõrmed korraga selja ala- ja üleossa, mis ühteagu väga mõnus, aga ka veidike ebamugav. Ta käis terve mu keha lihas lihase haaval läbi, mudis mu käsi ja ragistas käelaba luid. Massaaž lõppes erinevate venitustega, kus massöör ei halastanud vaid tõepoolest pani proovile mu keha piirid. Osavalt painutas ta mu käed seljataga kokku ning ühtäkki olin peaga vastu põlvi.

Taaskord oli massööri näol tegu väga toreda inimesega. Saime mõlemad naerda, kui ma millestki aru ei saanud või kui ta mu patsid peapeale kokku siduma pidi.

Peale hoolitsust taimeteed juues tundsin, kuidas iga viimanegi pinge on kehast lahkunud.

Maitsvad road V-Cafes

Massaažist tulles polnud reisiväsimusest enam midagi alles. Energiast pakatavatena suundusime keha kinnitama kohvikusse V-Cafe. Meie laud asus otse ehitud kuusepuu kõrval, mis tekitas mõnusa jõulumeeleolu. Menüüd avades tõmbas mul kohe silme eest kirjuks ja tahtsin otsemaid igat jooki proovida. Valikus on nimelt nii roosa kakao, piparmündikakao, astelpaju glögi kui ka jäätisekokteil ja bubble tea. Lõpuks langes valik siiski tavalise kohvi ja astelpaju limonaadi kasuks. Mul oli isu millegi lihtsa ja toitva järele ning leidsingi kohe menüüst burgeri. Mu kaaslane, kes liha ei söö langetas valiku tervisliku läätsesalati kasuks. Mõlemad toidud olid väga maitsvad ning kohviku hubane atmosfäär lõi õhtusöögiks väga mõnusa meeleolu. Hiljem proovisime ära ka astelpaju glögi Vana Tallinnaga, mis oli maitsev ja tekitas mu kaaslases lausa nii palju elevust, et ta selle kogemata ümber ajas. Abivalmis ja sõbralik teenindaja oli aga kohe kohal, et õnnetus likvideerida ning meile uus jook tuua.

V Spa— troopika keset krõbedat talve

Talviselt külmal hommikul pole midagi mõnusamat, kui mässida end hommikumantlisse ning minna uurima, mida ikkagi kujutab endast Lõuna-Eesti suurim spaa.

Esimesena hakkab silma, et kogu spaa sisustus on detailideni läbi mõeldud. Taimed ja rohelus, linnulaul ja merekohin tekitab tunde, nagu oleksid lopsaks troopikas ja mitte külmas Eesti talves. Suur bassein kiirevoolulise jõega on mõnus lõõgastumiseks. Basseinis on ka palju kohti, kus saad nautida veemassaaži. Et meil oli aga ikka veel külm kontides, otsustasime end hoopis kuuma Jaapani vanni kasta. Peale veerandtunnist ligunemist katsetasime Kneippi teraapia külma ja sooja vee jalutusrada. Basseini äärde jääb veel palju mõnusaid mulli- ja mineraalvee vanne. Kusjuures iga atraktsiooni juures on ka väike selgitus, milleks järjekordne vann või saun hea on. Kui tahad veeprotseduuridele väiksest vaheldust on mõnus visata pikali lamamistoolile, sulgeda silmad ja lihtsalt mõnuleda või siis rüübata kohvikust ostetud smuutit.

Edasi suundusime gaasikeerisega sauna, mis oli mu lemmiksaun. Nimelt saab sealt nautida vaadet Tartu kesklinnale. Kõiki neid külmas sagivaid asjalike inimesi nähes oled tõeliselt tänulik võimaluse eest asjaajamise asemel hoopis saunas mõnuleda. 

Teiseks lemmikelamuseks osutus Soolamaailmas asuv Surnumere bassein. Nagu Surnumereski, oli vesi selles basseinis nii soolane, et seal võis ilma probleemideta lihtsalt veepeal hõljuda ja vaadata lakke kinnitatud tähti meenutavaid valgusteid. Tekkis tunne nagu ujuksin öösel soojas ookeanivees ja vaataksin tähti. Sinna oleks ma hea meelega hõljuma jäänudki. Soolamaailmas tuleb vaid üht asja tähele panna— nimelt ei tasu seal soolaste kätega silmi hõõruma hakata. Ettevaatlik tasub olla ka siis kui sul on mõni haav, mis võib kokkupuutel soolaga kipitama hakata.

Peale soolamaailma jätkasime oma ringkäiku saunamaailmas. Et mu kaaslane on suur saunafänn, siis mõnulesime nii vene- kui meesaunas, proovisime ära kadaka- ja aurusauna. Äge oli see kuidas iga saun oli omamoodi kujundatud. Näiteks aurusauna siniste mosaiikplaatidega kaunistatud seinad tekitavad tunde tunne nagu oleksime Marokos. 

Saunatamise vahepeal oli põnev katsetada elamusdušše, kus sai nautida igasuguse temperatuuriga vett ja kujutada ette, et oled troopilises tormis või hoopis, kose all. Ettvaatust, mõni neist duššidest on ka jäiselt külm, mis on ehmatav, kuid väga kasulik tervisele. Külasta ka kindlasti alumisel korrusel asuvat lõõgastusala, kus võid ripptoolidel puhata ja näiteks saunakultuuri kohta raamatut lugeda. Kõige viimasena võtsime ette Soome sauna, kus sai mõnusalt higiseks ning peale mida mu elukaaslane otse külma basseini sukeldus.

Maitsed, millest ei saa küllalt— Tartu hinnatuim restoran Joyce

Kui tahad oma spaakülastusele veelgi sära lisada, tasub broneerida laud hotellis Joyce, kus sind ootavad maitsed, mida sa kindlasti varem proovinud pole. 

Joyce on elegantne soojades toonides sisustusega restoran. Pruun, oranž ja tumeroheline tekitavad mõnusa retromeeleolu.

Taaskord on meil vedanud. Meie teenindajaks satub meeldivalt lahke ja abivalmis heledapäine naine, kes on igati viisakas, aga mitte ülemäära ametlik ning viskab vahepeal ka nalja. 

Joyce on suurepärane valik eriliste elamuste otsijale. Nimelt vahetus siin novembris menüü, kuna köögi võttis üle Micheline’i tärnidega restoranis töötanud peakokk. Uuest menüüst on üsna keeruline midagi valida— igast teisest toidust vaatab vastu mõni komponent, mis kohe kutsub proovima ning ka asju, mille kokkusobimine esialgu lausa pead kratsima paneb.

Otsustame oma õhtusööki alustada kokteiliga. Ning kui teenindaja saabub lauda kahe pronksikarva hiiglasliku ananassiga, saame me aru, et see on vaid üllatusi täis õhtu algus.

Värskendavat kokteili rüübates ja juustuvalikut kõrvale krõbistades mõtiskleme, milliseid roogasid täna proovida. Minu jaoks on valikut palju. Valida on nii linnuliha, kala kui lambaliha ja antrekooti vahel. Mu kaaslane jääb aga menüüd nõutul pilgul uudistama. Kas saab ka tema, taimetoitlasena siin kõhu täis? Otseselt taimetoitu menüüs välja toodud pole, kuid õnneks lippab teenindaja kohe kööki uurima, kas midagi taimset oleks siiski võimalik mu kaaslasele valmistada. Mõne aja pärast saabubki lauda taldrikutäis kuningservikuid erinevate roheliste lisanditega, mis kõik on ülepuistatud röstitud maapähklitega. Eine krooniks on aga tüümianimaitseline erkroheline kaste, millesarnast mu kaaslane veel kunagi maitsnud polnud.

Mina valisin menüüst pardi rinnafilee, bataadi-ingveri püree, paksoi ja astelpaju kastmega. Taas oli just kaste see, millest ma küllalt ei saanud. See polnud mitte lihtsalt astelpaju maitseline vaid tõeline pidu minu maitsemeeltele. Tunne oli selline, nagu oleksin maitsnud mõnda head veini, mille maitse suus muutub.

Meie pidusöök jätkus kooskosehüübega, tsitruse sorbee ja passiooni geeliga, mis taaskord ületas kõik ootused. Selle kõrvale sobis suurepäraselt Ungari dessertvein.

Joyce’i tulekuks tasub kindlasti varuda aega ning kas siis eelroa või suupistega oma maistemeeled üllatusteks valmis panna. Siinset toitu ei ole võimalik kiirustades alla kugistada. Kõige parem on atmosfääri ja maitseid rahulikult nautida. Nii et restoraniõhtuks ei tasuks endale midagi muud palaneerida. Meie otsustasime veel hiljem sõpru näha, mis tähendas, et pidime lauast lahkuma enne kui maitsed oleksid jõudnud korralikult settida. Kindlasti on Joyce aga väärt toidukogemus, mida mujalt Tartust ei leia. 

Samas restoranis serveeriti igal hommikul ka buffet-hommikusöök, milles leidus midagi nii tervisliku, soolase kui ka magusa hommikusöögi austajatele. Valikut oli nii palju, et siin võiks lausa kuu aega järjest iga päev erinevat hommiskusööki nautida.